Lähenemisaruande eestikeelne versioon ei sisalda kõiki peatükke. Täielik aruanne on saadaval inglise keeles EKP veebisaidil.

1 Sissejuhatus

Käesolev lähenemisaruanne on koostatud pärast Bulgaaria 25. veebruaril 2025 esitatud taotlust saada hinnang riigi kohta. Käesoleva aruande esitamisega täidab EKP Euroopa Liidu toimimise lepingu (edaspidi alusleping) artiklis 140 sätestatud nõude, mille kohaselt tuleb erandiga liikmesriigi taotlusel anda aru Euroopa Liidu Nõukogule (ELi nõukogu) „liikmesriikide edusammudest, mida liikmesriigid, mille suhtes on kehtestatud erand, on saavutanud majandus- ja rahaliiduga seotud kohustuste täitmisel“.^[1] Sama volitus on antud Euroopa Komisjonile, kes on samuti koostanud aruande, ja mõlemad aruanded esitatakse ELi nõukogule samal ajal. Käesolev aruanne hõlmab ainult Bulgaariat: ülejäänud liikmesriike, mille suhtes on kehtestatud erand, st Tšehhi Vabariiki, Ungarit, Poolat, Rumeeniat ja Rootsit käsitletakse järgmises regulaarses lähenemisaruandes 2026. aastal. Eristaatust omavat Taanit 2026. aasta aruandes ei käsitleta, välja arvatud juhul, kui ta seda soovib.^[2]

Aruanne on üles ehitatud samamoodi nagu EKP varasemad lähenemisaruanded. Selles hinnatakse, kas Bulgaaria on saavutanud jätkusuutlikus majanduslikus lähenemises kõrge taseme, kas riiklikud õigusaktid vastavad aluslepingutele ning protokollile Euroopa Keskpankade Süsteemi ja Euroopa Keskpanga põhikirja kohta (edaspidi EKPSi põhikiri) ning kas õigusaktidest tulenevad nõuded on täidetud, et Българска народна банка (Bulgaaria keskpank) võiks saada eurosüsteemi lahutamatuks osaks.

Majandusliku lähenemise hindamine sõltub suurel määral hindamise aluseks oleva statistika kvaliteedist ja terviklikkusest. Statistika koostamist ja esitamist ei tohi mõjutada poliitilised kaalutlused ega sekkumised. Euroopa Liidu liikmesriikidel soovitatakse pidada oma statistika kvaliteeti ja terviklikkust esmatähtsaks, tagada selle koostamisel nõuetekohane kontroll ja tasakaal ning kohaldada vajalikke miinimumnõudeid. Need nõuded on äärmiselt tähtsad riikide statistikaametite sõltumatuse, usaldatavuse ja vastutuse tugevdamisel ning valitsemissektori finantsstatistika kvaliteedi vastu usalduse suurendamisel (peatükk 5).

Alates 4. novembrist 2014 on kõik ELi liikmesriigid, mille suhtes kehtiv erand on tühistatud, kohustatud ühinema ühtse järelevalvemehhanismiga. Ühinemine peab toimuma hiljemalt kuupäeval, mil riigis võetakse kasutusele euro.^[3] Sellest kuupäevast alates kohaldatakse riigi suhtes kõiki ühtse järelevalvemehhanismiga seotud õigusi ja kohustusi. Seetõttu on äärmiselt tähtis, et vajalikud ettevalmistused oleksid tehtud. Euroala ja seega ka ühtse järelevalvemehhanismiga ühinevate liikmesriikide pangandussüsteeme hinnatakse eriti põhjalikult.^[4] Bulgaaria on praegu ainus liikmesriik, kes osaleb ühtses järelevalvemehhanismis EKPga tehtava tiheda koostöö raames, mis on osa riigi kohustusest liituda ühel ajal nii pangandusliidu kui ka vahetuskursimehhanismiga (ERM II).^[5] Bulgaaria keskpangaga tehtava tiheda koostöö raamistik jõustus 1. oktoobril 2020. Enne seda täideti vajalikud järelevalvealased ja õiguslikud eeltingimused. Sel kuupäeval võttis EKP vastutuse 1) Bulgaaria oluliste krediidiasutuste otsese järelevalve, 2) kõigi järelevalve alla kuuluvate üksuste ühiste menetluste ja 3) jätkuvalt riikliku järelevalveasutuse järelevalve all olevate vähem oluliste krediidiasutuste järelevaatamise eest. EKP pangandusjärelevalve ja Bulgaaria keskpank on teinud väga tihedat koostööd, et tagada riikliku pädeva asutuse sujuv lõimumine ühtse järelevalvemehhanismiga.^[6]

Käesoleva aruande struktuur on järgmine. 2. peatükis kirjeldatakse majandusliku ja õigusliku lähenemise hindamise raamistikku. 3. peatükk sisaldab kokkuvõtet riigi kohta ning Bulgaaria majandusliku ja õigusliku lähenemise hindamise põhitulemusi. 4. peatükis hinnatakse üksikasjalikumalt Bulgaaria majandusliku lähenemise seisu. 5. peatükis antakse ülevaade lähenemisnäitajatest ja nende koostamisel kasutatud statistilistest meetoditest. 6. peatükis analüüsitakse Bulgaaria õigusaktide, sealhulgas tema keskpanga põhikirja vastavust aluslepingu artiklitele 130 ja 131.

2 Analüüsiraamistik

2.1 Majanduslik lähenemine

EKP kasutab majandusliku lähenemise seisu hindamisel neis Euroopa Liidu liikmesriikides, kes soovivad euro kasutusele võtta, ühtset analüüsiraamistikku. Seda raamistikku on kasutatud järjepidevalt kõikides Euroopa Rahainstituudi (ERI) ja EKP lähenemisaruannetes. Raamistiku aluseks on esiteks aluslepingu sätted ja nende kohaldamine EKP poolt hindade, eelarvetasakaalu ja valitsemissektori võla suhtarvu, vahetuskursside ja pikaajaliste intressimäärade arengu ning muude tegurite suhtes, mis on majandusliku lõimumise ja lähenemise seisukohast olulised. Teiseks põhineb raamistik mitmesugustel muudel ette- ja tagasivaatavatel majandusnäitajatel, mida peetakse lähenemise jätkusuutlikkuse üksikasjalikuma hindamise puhul kasulikuks. Mõnda selle raamistiku elementi on aja jooksul täiendatud. Asjaomase liikmesriigi hindamisel kõikide nende tegurite põhjal saadakse ka tähtsat teavet, mis aitab tagada, et riigi lõimumine euroalaga sujuks suuremate raskusteta. Infokastides 1–5 antakse ülevaade õigusnormidest ja selgitatakse üksikasjalikult EKP metoodikat nende kohaldamisel.

Järjepidevuse ja võrdse kohtlemise tagamiseks järgitakse selles lähenemisaruandes EKP varasemates aruannetes esitatud põhimõtteid. Eelkõige lähtub EKP (ja enne seda ERI) lähenemiskriteeriumide kohaldamisel mitmest juhtpõhimõttest. Esiteks tõlgendatakse iga üksikut kriteeriumi täpselt ja kohaldatakse rangelt. See põhimõte tuleneb lähenemiskriteeriumide peaeesmärgist tagada, et euroalasse kuuluvad üksnes need liikmesriigid, kelle majanduslikud tingimused toetavad hinnastabiilsuse säilitamist ja euroala sidusust. Teiseks moodustavad lähenemiskriteeriumid sidusa ja tervikliku kogumi ning peavad kõik olema täidetud. Aluslepingus loetakse kõik kriteeriumid võrdseks ja neid ei seata tähtsuse järjekorda. Kolmandaks peavad lähenemiskriteeriumid olema täidetud tegelike, mitte prognoositud andmete põhjal. Neljandaks tuleb lähenemiskriteeriume kohaldada järjepidevalt, läbipaistvalt ja lihtsalt. Lähenemiskriteeriumide täitmise hindamisel on oluline tegur ka jätkusuutlikkus, sest lähenemine peab olema kestev, mitte ajutine. Seepärast käsitletaksegi lähenemise jätkusuutlikkust riikidele hinnangu andmisel põhjalikult.

Asjaomase riigi majandusarengut analüüsitakse tagasivaatavalt üldjuhul kümne aasta ulatuses. See aitab paremini kindlaks teha, kuivõrd on praeguse aja saavutused tõeliste struktuurimuudatuste tulemus, mis peaks omakorda aitama paremini hinnata majandusliku lähenemise jätkusuutlikkust.

Peale selle rakendatakse sobivas ulatuses ettevaatavat lähenemisviisi. Sellega seoses pööratakse erilist tähelepanu asjaolule, et soodsa majandusarengu jätkusuutlikkus sõltub väga suurel määral olemasolevate ja tulevaste probleemide lahendamiseks võetavatest poliitikameetmetest, mis on sobivad ja kestva mõjuga. Kindel juhtimine, usaldusväärsed institutsioonid ja jätkusuutlik riigi rahandus on samuti vajalikud, et toetada hinnastabiilsust ning kogutoodangu kestlikku kasvu keskpika ja pika aja jooksul. Kokkuvõttes tuleb rõhutada, et majandusliku lähenemise jätkusuutlikkus sõltub nii tugeva lähtepositsiooni saavutamisest, usaldusväärsete institutsioonide olemasolust, šokitaluvusest kui ka sobivate poliitikameetmete rakendamisest pärast euro kasutuselevõttu.

Aruandes sisalduvad statistilised andmed on esitatud seisuga 19. mai 2025. Lähenemiskriteeriumide kohaldamisel kasutatavad statistilised andmed esitas Euroopa Komisjon (5. peatükk ning tabelid ja joonised). Vahetuskursside ja pikaajaliste intressimäärade statistilised andmed esitas komisjon koostöös EKPga. Kokkuleppel Euroopa Komisjoniga kestis vaatlusperiood nii hinnastabiilsuse kui ka pikaajaliste intressimäärade kriteeriumi puhul 2024. aasta maist 2025. aasta aprillini. Vahetuskursside vaatlusperiood kestis 20. maist 2023 kuni 19. maini 2025. Eelarvepositsioonide varasemad andmed hõlmavad ajavahemikku kuni 2024. aastani. Arvesse võetakse ka mitmesuguste allikate prognoose ja muud teavet, mis on lähenemise jätkusuutlikkuse ettevaatava hindamise jaoks oluline. Euroopa Komisjoni 2025. aasta kevadprognoos ja 2025. aasta häiremehhanismi aruanne, mida võeti samuti selles aruandes arvesse, avaldati vastavalt 19. mail 2025 ja 17. detsembril 2024. EKP üldnõukogu kinnitas aruande 30. mail 2025.

Hindade arengut käsitlevaid sätteid ja nende kohaldamist EKP poolt on kirjeldatud infokastis 1.

Keskmist ÜTHI-inflatsioonimäära vaadeldakse 12kuulise vaatlusperioodi jooksul alates 2024. aasta maist 2025. aasta aprillini majandustulemuste taustal, mis on konkreetses riigis viimase kümne aasta jooksul hinnastabiilsuse vallas saavutatud. See võimaldab üksikasjalikumalt analüüsida vaatlusaluse riigi hindade arengu jätkusuutlikkust. Tähelepanu pööratakse rahapoliitika suunitlusele, eriti sellele, kas rahandusasutused on keskendunud eelkõige hinnastabiilsuse saavutamisele ja säilitamisele, aga ka sellele, kuidas on seda eesmärki toetanud teised majanduspoliitika valdkonnad. Arvesse võetakse ka makromajandusliku keskkonna mõju hinnastabiilsuse saavutamisele. Hindade arengut analüüsitakse seoses pakkumis- ja nõudlustingimustega, keskendudes sellistele teguritele nagu tööjõu ühikukulud ja impordihinnad. Samuti võetakse arvesse teiste asjakohaste hinnaindeksite arengusuundumusi. Ettevaatavalt antakse hinnang inflatsiooni arengule lähiaastatel, arvestades suuremate rahvusvaheliste organisatsioonide ja turuosaliste prognoose. Peale selle käsitletakse institutsioonilisi ja struktuurilisi aspekte, mis on olulised hinnastabiilsust soodustava keskkonna säilitamiseks pärast euro kasutuselevõttu.

Riikide rahanduse arenguga seotud õigusnorme ja nende kohaldamist EKP poolt, samuti menetlusküsimusi on kirjeldatud infokastis 2.

Vaatlusaluse riigi rahanduse arengu jätkusuutlikkuse hindamiseks vaadeldakse analüüsiaasta (2024) tulemit riigi viimase kümne aasta tulemuste kontekstis. Kõigepealt uuritakse eelarvepuudujäägi suhtarvu arengut. Tasub meeles pidada, et riigi aastase eelarvepuudujäägi suhtarvu muutust mõjutavad tavaliselt mitmesugused tegurid. Need võib jagada tsüklilisteks mõjuriteks, mis väljendavad eelarvepuudujäägi reageerimist muutustele majandustsüklis, ja mittetsüklilisteks mõjuriteks, mis kajastavad üldjuhul eelarvepoliitika struktuurilisi või püsivaid kohandusi. Ent käesolevas aruandes esitatud mittetsüklilisi mõjureid ei saa siiski tingimata vaadelda üksnes eelarvepositsiooni struktuuriliste muutuste kajastajana, sest need hõlmavad veel nii poliitikameetmete kui ka eritegurite toimest tulenevat ajutist mõju eelarvetasakaalule.

Järgmiseks vaadeldakse riigivõla suhtarvu arengut sellel perioodil, aga ka seda mõjutanud tegureid. Need on SKP nominaalkasvu ja intressimäärade vahe, esmane tasakaal ja eelarvepositsiooniväline võlamuutus. Sel viisil võib saada lisateavet selle kohta, kuivõrd on võla arengut mõjutanud makromajanduslik keskkond, eelkõige majanduskasv koos intressimääradega. Peale selle analüüsitakse riigivõla struktuuri, keskendudes eelkõige lühiajalise tähtajaga võla ja välisvaluutas nomineeritud võla osakaalule ning arengule. Kui võrrelda neid osakaale võla praeguse suhtarvuga, võib esile tõsta eelarvepositsiooni tundlikkust vahetuskursside ja intressimäärade muutuste suhtes.

Koos reformitud stabiilsuse ja kasvu pakti jõustumisega 2024. aastal jõustusid uued võlapõhise ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse algatamise eeskirjad. Kuigi puudujäägipõhise ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse algatamise eeskirjad jäävad suures osas muutumatuks, on muudetud võlapõhise ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse algatamise eeskirju, nagu on kirjeldatud infokastis 2. Sellegipoolest ei algatatud 2024. aasta tulemuste põhjal 2025. aasta statistiliste andmete esitamise lõppkuupäevani ühtegi võlapõhist ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlust, kuna ELi nõukogu määratud netokulude arengusuunad hõlmavad eelarvestrateegiaid alles alates 2025. aastast.

Ajavahemikuks 2020–2023 aktiveeriti ELi stabiilsuse ja kasvu pakti üldine vabastusklausel ning 2025. aasta aprillis esitas ELi nõukogu koordineeritud taotluse riikide vabastusklausli aktiveerimiseks. Riikide vabastusklausli aktiveerimine võimaldas liikmesriikidel kalduda kõrvale tavapäraselt kohaldatavatest eelarvenõuetest, et hõlbustada stabiilsuse ja kasvu pakti raames vajalike poliitika koordineerimise meetmete võtmist pandeemia ja Venemaa Ukraina-vastase sõja kontekstis. Seejärel tegi Euroopa Komisjon 19. märtsil 2025 ettepaneku aktiveerida koordineeritult riikide vabastusklausel, mis võimaldab riikidel kalduda kõrvale oma heakskiidetud netokulude kavast, et vabastada täiendavat eelarvepoliitilist manööverdusruumi suuremate kaitsekulutuste jaoks. Täpsemalt märkis komisjon, et „Venemaa agressioonisõda Ukraina vastu ja riigist lähtuv oht Euroopa julgeolekule on erandlikud asjaolud, mis on väljaspool liikmesriikide kontrolli, mis avaldavad sellega seoses tekkinud kaitsekulutuste ja/või nende kavandatud suurendamise kaudu suurt mõju liikmesriikide rahandusele“.^[13] 30. aprillil 2025 tegi nõukogu avalduse riikide vabastusklausli koordineeritud aktiveerimise kohta.^[14] Sel ajal olid 16 liikmesriiki otsustanud taotleda klausli aktiveerimist, mis hõlmab nelja-aastast perioodi ja paindlikkust maksimaalselt mahus 1,5% SKPst.

Tulevikuperspektiivis vaadeldakse Euroopa Komisjoni hiljutisi prognoose aastateks 2025–2026 ja hinnatakse võla jätkusuutlikkuse pikaajalisi probleeme. See hõlmab eelkõige eelarvetasakaalu ja võlasuhte väljavaateid praeguse eelarvepoliitika alusel. Lisaks tuuakse eraldi välja eelarvepositsiooni jätkusuutlikkust ohustavad pikaajalised probleemid ja konsolideerimist vajavad üldvaldkonnad, eelkõige need, mis puudutavad demograafiliste muutuste mõju jooksvatest tuludest finantseeritavatele riiklikele pensionisüsteemidele ja valitsuste võetud tingimuslikke kohustusi. Uute eeskirjade kohaselt on riikide keskpika perioodi eelarvekavad esitatud nende riiklikes eelarve- ja struktuurikavades, mis on avaldatud alates 2024. aasta sügisest. Nendes kavades esitatakse vähemalt nelja aasta pikkune netokulude kava ja visandada valitsuse eelarvestrateegiad alates 2025. aastast.

Vahetuskursi arengut käsitlevaid õigusnorme ja nende kohaldamist EKP poolt on kirjeldatud infokastis 3.

Peale ERM IIs osalemise ja nominaalse vahetuskursi arengu euro suhtes vaatlusalusel perioodil analüüsitakse lühidalt ka kehtiva vahetuskursi jätkusuutlikkuse seisukohast olulisi näitajaid. Need näitajad tuletatakse reaalse efektiivse vahetuskursi ning maksebilansi jooksev-, kapitali- ja finantskonto arengu põhjal. Vaadeldakse ka koguvälisvõla ja rahvusvahelise netoinvesteerimispositsiooni arengut pikema aja jooksul. Vahetuskursi arengut käsitlevas jaotises vaadeldakse täiendavalt näitajaid, mis peegeldavad riigi euroalaga lõimumise taset. Hinnatakse nii väliskaubanduse (ekspordi ja impordi) lõimumist kui ka finantslõimumist. Viimasena kirjeldatakse vahetuskursi arengut käsitlevas jaotises vajaduse korral seda, kas vaadeldav riik on saanud kaheaastasel vaatlusperioodil keskpangalt likviidsusabi või maksebilansiabi. Arvesse võetakse nii tegelikult antud abi kui ka selleks sõlmitud ennetavaid kokkuleppeid.

Pikaajaliste intressimäärade arengut käsitlevaid õigusnorme ja nende kohaldamist EKP poolt on kirjeldatud infokastis 4.

Nagu eespool mainitud, viitab alusleping sõnaselgelt lähenemise püsikindlusele, mis peegeldub pikaajaliste intressimäärade tasemes. Seepärast võetakse 2024. aasta maist 2025. aasta aprillini kestnud vaatlusperioodil toimunud muutuste hindamisel arvesse pikaajaliste intressimäärade arengut viimase kümne aasta jooksul (või aja jooksul, mille kohta on andmed olemas) ning põhitegureid, mis mõjutasid intressimäärade erinevust euroala keskmise pikaajalise intressimääraga. Vaatlusperioodil võis euroala keskmine pikaajaline intressimäär osaliselt kajastada mitme euroala riigi suuri riskipreemiaid. Seepärast kasutatakse võrdlemisel ka euroala AAA-reitinguga pikaajaliste riigivõlakirjade tulusust (euroala AAA-reitinguga instrumentide tulukõvera pikaajaline tulusus, mis hõlmab euroala AAA-reitinguga riike). Selle analüüsi taustaks esitatakse aruandes ka andmeid finantsturu suuruse ja arengu kohta. Andmed põhinevad kolmel näitajal (mittefinantsettevõtete emiteeritud lunastamata võlaväärtpaberite kogusumma, aktsiaturu kapitaliseeritus ja rahaloomeasutuste laenud kodumaisele mittefinantsteenuseid osutavale sektorile), mis koos näitavad finantsturgude suurust.

Viimasena on aluslepingu artikli 140 lõikes 1 sätestatud, et aruandes tuleb arvesse võtta veel mitut olulist tegurit (infokast 5). 13. detsembril 2011 jõustus kooskõlas aluslepingu artikli 121 lõikega 6 majanduse tõhustatud juhtimise raamistik, mille eesmärk on tagada majanduspoliitika tihedam kooskõlastamine ning Euroopa Liidu liikmesriikide majandustulemuste jätkusuutlik lähenemine. Infokastis 5 antakse lühiülevaade neist õigusnormidest ja sellest, kuidas käsitletakse eelmainitud lisategureid EKP tehtaval lähenemise hindamisel.

2.2 Liikmesriigi õigusaktide vastavus aluslepingutele

2.2.1 Sissejuhatus

Aluslepingu artikli 140 lõikes 1 on ette nähtud, et vähemalt kord kahe aasta järel või siis, kui seda taotleb mõni liikmesriik, mille suhtes on kehtestatud erand, annab EKP (ja Euroopa Komisjon) nõukogule aru liikmesriikide edusammudest, mida liikmesriigid, mille suhtes on kehtestatud erand, on saavutanud oma majandus- ja rahaliiduga seotud kohustuste täitmisel. Nendes aruannetes tuleb hinnata iga erandiga liikmesriigi õigusaktide, sealhulgas tema keskpanga põhikirja ühtivust aluslepingu artiklitega 130 ja 131 ning EKPSi põhikirja asjakohaste artiklitega. Seda aluslepingus sätestatud kohustust liikmesriikidele, mille suhtes on kehtestatud erand, nimetatakse ka õiguslikuks lähenemiseks.

Õigusliku lähenemise hindamisel ei pea EKP piirduma üksnes liikmesriigi õigusaktide sõnastuse vormilise läbivaatamisega, vaid hinnata võib ka seda, kas asjakohaste sätete rakendamine vastab aluslepingute ja EKPSi põhikirja mõttele. Eelkõige pöörab EKP tähelepanu mis tahes märkidele mõne liikmesriigi keskpanga otsustusorganitele avaldatavast survest, mis on vastuolus aluslepingu mõttega keskpanga sõltumatuse kohta.

Lisaks leiab EKP, et liikmesriikide keskpankade otsustusorganitel peab olema võimalik toimida sujuvalt ja järjepidevalt. Sellega seoses on liikmesriigi asjaomastel ametiasutustel eelkõige ülesanne võtta meetmeid, mis on vajalikud riigi keskpanga otsustusorgani liikme õigeaegseks ametissenimetamiseks, kui see koht jääb tühjaks.^[17]

EKP jälgib tähelepanelikult kõiki asjaolusid, enne kui annab lõpliku positiivse hinnangu selle kohta, et liikmesriigi õigusaktid on aluslepingu ja EKPSi põhikirjaga kooskõlas.

Liikmesriik, mille suhtes on kehtestatud erand, ja õiguslik lähenemine

Bulgaarial, kelle õigusakte käesolevas aruandes hinnatakse, on erandiga liikmesriigi staatus, st ta ei ole veel eurot kasutusele võtnud. Bulgaaria Vabariigi ja Rumeenia ühinemistingimuste ja Euroopa Liidu aluslepingutesse tehtavate muudatuste akti artiklis 5^[18] on ette nähtud, et Bulgaaria osaleb majandus- ja rahaliidus alates ühinemise kuupäevast liikmesriigina, mille suhtes kohaldatakse erandit aluslepingu artikli 139 tähenduses.

Õiguslikku lähenemist hinnatakse selleks, et aidata nõukogul otsustada, millised liikmesriigid täidavad majandus- ja rahaliiduga seotud kohustusi (aluslepingu artikli 140 lõige 1). Õiguse valdkonnas tähendavad sellised tingimused eelkõige keskpanga sõltumatuse saavutamist ja liikmesriikide keskpankade õiguslikku lõimumist eurosüsteemi.

Õigusliku hinnangu ülesehitus

Käesolev õiguslik hinnang järgib üldjoontes EKP ja ERI varasemate õigusliku lähenemise aruannete^[19] ülesehitust.

Liikmesriigi õigusaktide vastavuse hindamisel võetakse arvesse enne 15. aprilli 2025 kehtestatud õigusakte.

2.2.2 Kohandamise ulatus

Kohandamise valdkonnad

Et teha kindlaks valdkonnad, milles liikmesriigi õigusakte on vaja kohandada, käsitletakse järgmisi küsimusi:

• vastavus aluslepingu (artikkel 130) ning EKPSi põhikirja (artiklid 7 ja 14.2) sätetele liikmesriikide keskpankade sõltumatuse, riikide keskpankade otsuseid tegevate organite ja presidentide kohta;
• vastavus sätetele ametisaladuse pidamise kohta (EKPSi põhikirja artikkel 37);
• keskpankade laenukeelust (aluslepingu artikkel 123) ja eesõiguste andmise keelust (aluslepingu artikkel 124) kinnipidamine;
• ELi õigusnormidega nõutava sõna „euro“ ühtse kirjapildi järgimine ning
• liikmesriikide keskpankade õiguslik lõimumine eurosüsteemiga (eelkõige seoses EKPSi põhikirja artiklitega 12.1 ja 14.3).

Vastavus versus ühtlustamine

Aluslepingu artikli 131 kohaselt peavad liikmesriigi õigusaktid olema vastavuses aluslepingute ja EKPSi põhikirjaga ning kõik vastuolud tuleb kõrvaldada. Seda kohustust ei mõjuta aluslepingute ja EKPSi põhikirja ülimuslikkus liikmesriigi õigusaktide suhtes ega vastuolude laad.

Liikmesriigi õigusaktide vastavuse nõue ei tähenda seda, et aluslepingus oleks ette nähtud liikmesriikide keskpankade põhikirjade ühtlustamist omavahel või EKPSi põhikirjaga. Riikide erijooned võivad alles jääda, kui nendega ei rikuta lõplikult ELile kuuluvat ainupädevust rahapoliitika valdkonnas. Nimelt on EKPSi põhikirja artikli 14.4 kohaselt liikmesriikide keskpankadel lubatud täita muid funktsioone peale nende, mis on sätestatud EKPSi põhikirjas, kui see ei ole vastuolus EKPSi eesmärkide ja ülesannetega.^[20] Liikmesriikide keskpankade põhikirjade sätted selliste lisaülesannete kohta on ilmne näide olukordadest, mille puhul erinevused võivad alles jääda. Pigem osutab vastavuse mõiste sellele, et liikmesriigi õigusakte ja keskpankade põhikirju on vaja kohandada, et kõrvaldada vastuolud aluslepingute ja EKPSi põhikirjaga ning tagada liikmesriikide keskpankade piisav lõimumine EKPSiga. Eelkõige tuleb kohandada sätteid, mis kahjustavad aluslepingus määratletud keskpanga sõltumatust ja keskpanga ülesandeid EKPSi lahutamatu osana. Seetõttu ei piisa nimetatud eesmärgi saavutamiseks üksnes sellest, kui tuginetakse liidu õiguse ülimuslikkusele liikmesriigi õigusaktide suhtes.

Aluslepingu artiklis 131 sätestatud kohustus hõlmab ainult vastuolu aluslepingute või EKPSi põhikirjaga. Vastavusse tuleb aga viia ka liikmesriigi õigusaktid, mis on vastuolus liidu teiseste õigusaktidega, mis puudutavad käesolevas lähenemisaruandes käsitletavaid kohandamise valdkondi. Liidu õiguse ülimuslikkus ei mõjuta liikmesriigi õigusaktide kohandamise kohustust. See üldine nõue ei tulene mitte ainult aluslepingu artiklist 131, vaid ka Euroopa Liidu Kohtu pretsedendiõigusest.^[21]

Aluslepingute ega EKPSi põhikirjaga ei nähta ette liikmesriigi õigusaktide kohandamise viisi. Vastavuse võib seega saavutada ELi õigusaktidega vastuolus olevate liikmesriigi õigusaktide kõrvaldamise või aluslepingutele ja EKPSi põhikirjale viitamise teel või erandkorras nende sätete inkorporeerimise ja nende allikale viitamise teel, lähtudes järgmistest tingimustest.

Üldjuhul tuleb vältida liikmesriigi õiguskorras vahetult kohaldatavate liidu õiguse asjakohaste sätete kordamist, kasutades sama keelt.^[22] Kordamine võib tekitada ebakindlust nii seoses kohaldatavate sätete õigusliku olemuse ja päritolu kui ka nende jõustumise kuupäevaga. See ei oleks kooskõlas liidu õiguse ühetaolise kohaldamise ja tõlgendamise põhimõttega kogu liidus.^[23] Lisaks, kui riigisiseses sättes kasutatakse sõnastust, mis erineb asjaomases liidu sättes kasutatavast sõnastusest, loob see omaette regulatiivse sisu. Aluslepingu artikli 2 lõike 1 kohaselt takistab liidu ainupädevus rahapoliitika küsimustes liikmesriikidel võtta vastu sätteid, mis nende eesmärki ja sisu silmas pidades kehtestavad õiguslikud eeskirjad, millega reguleeritakse euro kui ühisraha kasutamist, välja arvatud juhul, kui liikmesriigid on selleks volitatud.^[24] Selles kontekstis ei piirdu rahapoliitika mõiste selle operatiivse rakendamisega, mis aluslepingu artikli 127 lõike 2 esimese taande kohaselt on üks eurosüsteemi põhiülesandeid. Sellel on ka regulatiivne mõõde, mille eesmärk on tagada euro kui ühisraha staatus^[25].

Erandjuhtudel võib ühtsuse huvides ja selleks, et need oleksid arusaadavad isikutele, kelle suhtes neid kohaldatakse, kasutada liikmesriigi õiguskorras vahetult kohaldatavate liidu õiguse asjakohaste sätete kordamist, kasutades sama keelt. Selliste erandlike asjaolude korral, mis võimaldavad liidu õiguse vahetult kohaldatavate sätete kordamist, tuleks sätted täpselt üle võtta ja sõnastust ei tohiks muuta.^[26] Peale selle tuleks sätteid korrata ainult niivõrd, kuivõrd see on erandlike asjaoludega õigustatud. Selliseid erandlikke asjaolusid, kus liidu õiguse vahetult kohaldatavad sätted on piisavalt sidusad ja terviklikud, ei ole siiski olemas, mistõttu ei ole neid vaja korrata ega kajastada riigisiseses õiguses.^[27] Kui liidu õiguse vahetult kohaldatavad sätted on asjakohased üksnes riigisisese õigusega hõlmatud valdkondade kontekstis, ei pea riigisiseses õiguses nendele sätetele viitama. Kuivõrd riigisiseses õiguses korratakse eespool nimetatud põhjustel tingimata liidu õiguse vahetult kohaldatavaid sätteid, tuleks seda teha sõnaselgelt ja selgitada, et tema sätted on kas „kooskõlas“ või „vastavuses“ liidu õiguse asjakohaste sätetega, kui viimaseid üksnes korratakse, et asetada riigisisene õigus laiemasse konteksti, või „ilma et see piiraks“ liidu õiguse asjakohaste sätete kohaldamist, kui riiklik asutus kasutab kõrvalpädevust, mis läheb EKPSi ja eurosüsteemi omast kaugemale^[28].

Et saavutada õigusaktide vastavus aluslepingutele ja EKPSi põhikirjale ning seda säilitada, peavad liidu institutsioonid ja liikmesriigid konsulteerima EKPga selliste õigusaktide eelnõude teemal, mis kuuluvad aluslepingu artikli 127 lõike 4 ja artikli 282 lõike 5 ning EKPSi põhikirja artikli 4 kohaselt EKP pädevusse. Nõukogu otsuses 98/415/EÜ^[29] nõutakse selgelt, et liikmesriigid võtaksid selle kohustuse täitmiseks vajalikud meetmed.

2.2.3 Liikmesriikide keskpankade sõltumatus

Seoses keskpankade sõltumatusega oli 2004., 2007. ja 2013. aastal Euroopa Liiduga ühinenud uute liikmesriikide õigusakte vaja kohandada, et viia need alates vastavalt 2004. aasta 1. maist, 2007. aasta 1. jaanuarist ja 2013. aasta 1. juulist kooskõlla aluslepingu ja EKPSi põhikirja asjakohaste sätetega.^[30] Rootsi pidi vajalikud kohandused jõustama EKPSi asutamise ajaks 1. juunil 1998.

Keskpanga sõltumatus

1995. aasta novembris koostas ERI keskpanga sõltumatuse tunnusjoonte loetelu (ja kirjeldas neid hiljem üksikasjalikult oma 1998. aasta lähenemisaruandes), mida kasutati sel ajal liikmesriigi õigusaktide, eeskätt liikmesriikide keskpankade põhikirjade hindamise alusena. Keskpanga sõltumatuse mõiste hõlmab mitut sõltumatuse valdkonda, mida tuleb eraldi hinnata, s.o funktsionaalne, institutsiooniline, isiku- ja finantssõltumatus. Viimastel aastatel on keskpankade sõltumatuse aspektide analüüsi EKP arvamustes täpsustatud. Sõltumatuse aspektide põhjal hinnatakse erandiga liikmesriigi õigusaktide lähenemist aluslepingutele ja EKPSi põhikirjale.

Funktsionaalne sõltumatus

Keskpanga sõltumatus ei ole eesmärk iseeneses, vaid vahend selgelt määratletud ja ülimusliku sihi saavutamiseks. Funktsionaalne sõltumatus eeldab, et iga liikmesriigi keskpanga esmane eesmärk on määratletud selgelt ja õiguskindlalt ning täielikus kooskõlas aluslepingus sätestatud hinnastabiilsuse esmase eesmärgiga. Selle eesmärgi saavutamiseks tuleb keskpankadele tagada vahendid mis tahes muudest ametivõimudest sõltumatult. Aluslepingus sisalduv keskpanga sõltumatuse nõue peegeldab üldtunnustatud seisukohta, et hinnastabiilsust kui esmast eesmärki aitab kõige paremini saavutada täiesti sõltumatu institutsioon, mille volitused on täpselt määratletud. Keskpanga sõltumatuse põhimõte on täielikult kooskõlas sellega, et liikmesriigi keskpank vastutab oma otsuste eest, ning see oluline aspekt suurendab usaldust tema sõltumatu staatuse vastu. See eeldab omakorda läbipaistvust ja dialoogi kolmandate isikutega.

Mis puutub ajastusse, siis ei ole aluslepingus selgelt väljendatud, millal peavad erandiga liikmesriikide keskpangad esmase eesmärgina järgima hinnastabiilsust, mis on sätestatud aluslepingu artikli 127 lõikes 1 ja artikli 282 lõikes 2 ning EKPSi põhikirja artiklis 2. Nende liikmesriikide jaoks, kes ühinesid Euroopa Liiduga pärast euro kasutuselevõttu liidus, oli küsimus selles, kas kõnealune kohustus peaks hakkama kehtima alates ühinemiskuupäevast või euro kasutuselevõtmisest. Kuigi aluslepingu artikli 127 lõiget 1 ei kohaldata liikmesriikide puhul, mille suhtes on kehtestatud erand (aluslepingu artikli 139 lõike 2 punkt c), kohaldatakse nende suhtes siiski EKPSi põhikirja artiklit 2 (EKPSi põhikirja artikkel 42.1). EKP on seisukohal, et liikmesriikide keskpankade kohustus saavutada hinnastabiilsus kui esmane eesmärk kehtib alates 1. juunist 1998 Rootsi suhtes ning alates 1. maist 2004, 1. jaanuarist 2007 ja 1. juulist 2013 nende liikmesriikide suhtes, kes ühinesid Euroopa Liiduga nendel kuupäevadel. See tugineb asjaolule, et hinnastabiilsuse põhimõtet, mis on üks liidu juhtpõhimõte (aluslepingu artikkel 119), kohaldatakse ka erandiga liikmesriikide suhtes. Samuti tugineb see asutamislepingu eesmärgile, mille kohaselt peavad kõik liikmesriigid püüdlema makromajandusliku lähenemise poole, mis hõlmab hinnastabiilsust ning mille hindamiseks koostavad EKP ja Euroopa Komisjon regulaarselt aruandeid. See järeldus lähtub ka keskpanga sõltumatuse ratio legis’est, mis on põhjendatud ainult siis, kui üldine hinnastabiilsuse eesmärk on ülimuslik.

Riikide hinnangud käesolevas aruandes põhinevad osutatud järeldustel aja kohta, mil erandiga liikmesriikide keskpangad peavad esmase eesmärgina järgima hinnastabiilsust.

Institutsiooniline sõltumatus

Institutsioonilise sõltumatuse põhimõtet kajastavad aluslepingu artikkel 130 ja EKPSi põhikirja artikkel 7. Nende kahe artikliga keelatakse liikmesriigi keskpangal ja selle otsuseid tegevate organite liikmetel taotleda või saada juhiseid Euroopa Liidu institutsioonidelt või organitelt, mõne liikmesriigi valitsuselt või mis tahes muult organilt. Samuti keelatakse nende artiklitega liidu institutsioonidel, organitel või asutustel ja liikmesriikide valitsustel püüda mõjutada neid keskpankade otsuseid tegevate organite liikmeid, kelle otsused võivad mõjutada EKPSiga seotud ülesannete täitmist riigi keskpanga poolt. Et liikmesriigi õigusaktid kajastaksid aluslepingu artiklis 130 ja EKPSi põhikirja artiklis 7 sätestatut, peavad õigusaktid sisaldama mõlemat keeldu ega tohi kitsendada nende kohaldamisala.^[31] Teadmine, et keskpankadel on selline sõltumatus, ei tähenda, et nad vabastatakse kõigi õigusnormide täitmisest või et neid kaitstakse igasuguste õigusaktide eest.^[32]

Olenemata sellest, kas liikmesriigi keskpank on riigiasutus, eriülesandega avalik-õiguslik asutus või lihtsalt aktsiaselts, on olemas oht, et omanik võib omandiõiguse kaudu mõjutada selle otsuseid, mis puudutavad EKPSiga seotud ülesandeid.^[33] Aktsionäride õiguste kaudu või muul viisil avaldatav mõju võib kahjustada liikmesriigi keskpanga sõltumatust ja peab seetõttu olema seadusega piiratud.

Keskpanganduse valdkonna õigusraamistik peab tagama stabiilse ja pikaajalise aluse keskpanga toimimisele. Riigi keskpanga institutsioonilise töökorralduse sage muutmine, mis mõjutab tema organisatsioonilist ja juhtimisega seotud stabiilsust, võib selle keskpanga institutsioonilist sõltumatust negatiivselt mõjutada.^[34]

Institutsioonilist sõltumatust tuleks järgida ka eriolukorras. Riigi ametiasutused võivad ajutiselt ja erandjuhtudel kasutada põhjendatult volitusi, mis kuuluvad EKPSi ainupädevusse, kuid üksnes juhul, kui aluslepingu artikli 347 kohased tingimused on täidetud. Selle hindamiseks on õige aeg siis, kui meede võetakse. Aluslepingu artikli 347 erakorralise olemuse tõttu peaksid liikmesriigid hoiduma ennetavate õigusaktide vastuvõtmisest, kui aluslepingu artiklis 347 ettenähtud tingimused on täitmata.^[35]

Juhiste andmise keeld

Kolmandate isikute õigus anda EKPSiga seotud ülesannete asjus juhiseid liikmesriikide keskpankadele, nende otsustusorganitele või viimaste liikmetele ei ole kooskõlas aluslepingu ega EKPSi põhikirjaga.

Liikmesriigi keskpanga mis tahes kujul osalemine finantsstabiilsust tugevdavate meetmete kohaldamises peab olema kooskõlas aluslepinguga, st keskpank peab oma ülesandeid täitma täielikus vastavuses funktsionaalse, institutsioonilise ja finantssõltumatuse põhimõttega, et tagada oma ülesannete nõuetekohane täitmine aluslepingu ja EKPSi põhikirja kohaselt.^[36] Kui liikmesriigi õiguses on keskpangale ette nähtud roll, mis ületab tema nõuandefunktsiooni, ja talle on antud lisaülesandeid, peab olema tagatud, et sellised ülesanded ei mõjutaks toimimist puudutavast ega rahalisest seisukohast keskpanga võimet täita oma EKPSiga seotud ülesandeid.^[37] Lisaks peab liikmesriigi keskpanga esindaja kaasamisel kollegiaalse otsustusorgani või muu organi töösse arvestama liikmesriigi keskpanga otsustusorgani liikme isikusõltumatuse nõuetega.^[38]

Otsuste heakskiitmise, peatamise, tühistamise või edasilükkamise keeld

Kolmandate isikute õigused kiita heaks, peatada, tühistada või edasi lükata keskpanga otsuseid, mis puudutavad EKPSiga seotud ülesandeid, ei ole kooskõlas aluslepingu ega EKPSi põhikirjaga.^[39]

Õiguslikel alustel otsuste tsenseerimise keeld

Muude organite kui sõltumatute kohtute õigus tsenseerida õiguslikel alustel otsuseid, mis puudutavad EKPSiga seotud ülesannete täitmist, ei ole kooskõlas aluslepingu ega EKPSi põhikirjaga, sest nende ülesannete täitmist ei tohi poliitilisel tasandil ümber hinnata. Keskpanga presidendi õigus peatada EKPSi või liikmesriigi keskpanga otsustusorgani otsuse rakendamine õiguslikel alustel ja seejärel selle edastamine poliitilistele organitele lõplikuks otsustamiseks on samaväärne kolmandatelt isikutelt juhiste taotlemisega.

Liikmesriigi keskpanga otsustusorganite töös hääleõigusega osalemise keeld

Kolmandate isikute esindajate osalemine liikmesriigi keskpanga otsustusorgani töös hääleõigusliku liikmena küsimustes, mis puudutavad EKPSiga seotud ülesannete täitmist liikmesriigi keskpanga poolt, on aluslepingu ja EKPSi põhikirjaga vastuolus isegi siis, kui nende hääl ei ole otsustav.^[40] Ka ilma hääleõiguseta osalemine on aluslepingu ja EKPSi põhikirjaga vastuolus, kui osalemine segab EKPSiga seotud ülesannete täitmist nimetatud otsustusorgani poolt või ohustab EKPSi konfidentsiaalsuskorra järgimist.^[41]

Eelneva konsulteerimise keeld liikmesriigi keskpanga otsustes

Liikmesriigi keskpanga seadusest tulenev sõnaselge kohustus konsulteerida enne keskpanga otsuse tegemist kolmandate isikutega annab viimastele ametlikult võimaluse lõplikku otsust mõjutada ning on seetõttu vastuolus aluslepingu ja EKPSi põhikirjaga.

Liikmesriigi keskpanga ja kolmandate isikute dialoog, isegi kui see põhineb seadusest tuleneval kohustusel anda teavet ja vahetada seisukohti, on siiski vastavuses keskpanga sõltumatuse nõudega, kui

• sellega ei mõjutata liikmesriigi keskpanga otsustusorganite liikmete sõltumatust;
• liikmesriigi keskpanga presidendi eristaatust EKP otsustusorganite liikmena arvestatakse täiel määral;
• täidetakse EKPSi põhikirjast tulenevaid konfidentsiaalsusnõudeid.^[42]

Liikmesriigi keskpanga otsustusorganite liikmete kohustuste täitmine kolmandate isikute poolt

Õigusaktide sätted, milles käsitletakse liikmesriigi keskpanga otsustusorganite liikmete kohustuste täitmist kolmandate isikute poolt (nt valitsuste poolt seoses raamatupidamisaruannetega), peaksid sisaldama piisavalt kaitsemeetmeid, tagamaks, et selline kohustuste täitmise õigus ei mõjutaks liikmesriigi keskpanga otsustusorgani liikme suutlikkust langetada EKPSiga seotud ülesannetes sõltumatult otsuseid (või rakendada EKPSi tasandil tehtud otsuseid). On soovitatav, et liikmesriigi keskpanga põhikirjas sisalduks sellesisuline sõnaselge säte.

Isikusõltumatus

Keskpankade sõltumatus seoses liikmesriikide keskpankade presidentide ja otsustusorganite liikmetega tagatakse lisaks aluslepingu artikliga 130 ning EKPSi põhikirja artiklitega 7 ja 14.2. Liikmesriikide keskpankade presidendid on EKP üldnõukogu liikmed ja saavad EKP nõukogu liikmeks, kui nende liikmesriik võtab kasutusele euro. Keskpanga presidenti ei saa pidada liikmesriigi esindajaks, kui ta täidab oma ülesandeid EKP nõukogu või üldnõukogu liikmena.^[43] EKPSi põhikirja artikli 14.2 kohaselt peab liikmesriigi keskpanga põhikirjas olema sätestatud, et presidendi ametiaeg kestab vähemalt viis aastat. Sellega kaitstakse keskpanga presidenti ka meelevaldse ametist vabastamise eest, määrates kindlaks, et teda saab ametist vabastada ainult juhul, kui ta ei vasta enam tingimustele, mis on vajalikud tema kohustuste täitmiseks, või kui ta on tunnistatud süüdi raskes üleastumises. Sellistel juhtudel on EKPSi põhikirja artiklis 14.2 ette nähtud võimalus pöörduda Euroopa Liidu Kohtusse, kellel on volitus tühistada riiklikul tasandil tehtud otsus vabastada keskpanga president ametist.^[44] Keskpanga presidendi ametiaja peatamine võib tegelikult kaasa tuua ametist vabastamise EKPSi põhikirja artikli 14.2 tähenduses.^[45] Liikmesriigi keskpanga põhikirjas peab seda sätet järgima allkirjeldatud viisil.

Aluslepingu artikli 130 kohaselt on liikmesriigi valitsusel ja teistel organitel keelatud mõjutada liikmesriigi keskpanga otsuseid tegevate organite liikmeid nende ülesannete täitmisel. Eelkõige on liikmesriigil keelatud püüda mõjutada liikmesriigi keskpanga otsuseid tegevaid organeid, muutes liikmesriigi õigusakte, mis mõjutavad organite liikmetele makstavat töötasu. Nimetatud õigusaktid peaksid põhimõtteliselt rakenduma vaid tulevikus ametisse astujatele.^[46] Aluslepingu artiklis 130 sätestatud sõltumatuse nõudeid ei rikuta siiski liikmesriikide keskpankade otsustusorganite liikmete tasustamise muutmisega, mis põhineb objektiivsetel kriteeriumidel, näiteks palkade võrdlusuuringul, mille eesmärk on tagada proportsionaalsus hierarhiliste ametikohtade vahel liikmesriigi keskpangas.^[47]

Liikmesriigi keskpanga presidendi vähim ametiaeg

EKPSi põhikirja artikli 14.2 kohaselt peab liikmesriigi keskpanga põhikirjas olema sätestatud, et presidendi ametiaeg kestab vähemalt viis aastat. See ei välista pikemaid ametiaegu, kusjuures tähtajatu ametiaja korral ei ole vaja liikmesriigi keskpanga põhikirja kohandada, kui presidendi ametist vabastamise alused on kooskõlas EKPSi põhikirja artikliga 14.2. Lühemad perioodid ei saa olla põhjendatud isegi juhul, kui neid kohaldatakse üleminekuperioodil.^[48] Liikmesriigi õigusaktid, milles on sätestatud kohustuslik pensioniiga, peaksid tagama, et pensioniiga ei katkestaks EKPSi põhikirja artiklis 14.2 ette nähtud minimaalset ametiaega, mis on keskpanga presidendi puhul ülimuslik kohustusliku pensioniea suhtes.^[49] Liikmesriigi keskpanga põhikirja muutmise korral tuleks muutmisaktiga kaitsta ametiaega, mis tagatakse keskpanga presidendile ja teistele otsustusorganite liikmetele, kes on kaasatud EKPSiga seotud ülesannete täitmisse.^[50]

Keskpanga presidendi ametist vabastamise alused

Liikmesriigi keskpanga põhikiri peab tagama, et keskpanga presidenti ei tohi ametist vabastada muudel alustel peale nende, mis on nimetatud EKPSi põhikirja artiklis 14.2. Sellest artiklist tuleneva nõude eesmärk on takistada seda, et keskpanga presidendi ametissenimetamisse kaasatud ametiasutused, eelkõige asjakohane valitsus või parlament, võiksid keskpanga presidendi tema ametikohalt meelevaldselt vabastada. Liikmesriigi keskpanga põhikirjast tuleks jätta välja sätted, mis ei vasta EKPSi põhikirja artiklis 14.2 sätestatud ametist vabastamise alustele, või selles tuleks jätta ametist vabastamise alused üldse mainimata (kuna artikkel 14.2 on vahetult kohaldatav).^[51] Kui keskpanga president on valitud või ametisse nimetatud, ei tohi teda ametist vabastada muudel alustel peale nende, mis on nimetatud EKPSi põhikirja artiklis 14.2, ning seda isegi juhul, kui keskpanga president ei ole veel oma ülesandeid täitma asunud. Kuna tingimused, mille alusel keskpanga presidendi võib ametist vabastada, on liidu õiguse autonoomsed põhimõtted, ei sõltu nende kohaldamine ja tõlgendamine riigisisesest kontekstist.^[52] Lõppkokkuvõttes on nende mõistete tõlgendamine Euroopa Liidu Kohtu ülesanne kooskõlas volitustega, mis on talle antud EKPSi põhikirja artikli 14.2 teise lõiguga.^[53]

Ametiaja kaitstus ja ametist vabastamise alused liikmesriigi keskpanga otsustusorganite liikmete (v.a keskpanga president) puhul, kes on kaasatud EKPSiga seotud ülesannete täitmisse

Kui keskpanga presidendi suhtes kohaldatavaid ametiaja kaitstuse ja ametist vabastamise aluseid kohaldatakse keskpanga otsustusorganite teiste liikmete suhtes, kes on kaasatud EKPSiga seotud ülesannete täitmisse, kaitseks see ka nende isikute isikusõltumatust.^[54] Aluslepingu artiklis 130 ja EKPSi põhikirja artiklis 7 osutatakse liikmesriikide keskpankade otsuseid tegevate organite liikmetele, mitte konkreetselt keskpankade presidentidele. See on asjakohane eelkõige siis, kui keskpanga president on primus inter pares kolleegide seas, kellel on samaväärne hääleõigus, või kui teised liikmed on kaasatud EKPSiga seotud ülesannete täitmisse.

Kohtuliku kontrolli õigus

Et piirata ametist vabastamise aluste hindamisel poliitilise suva võimalikkust, peab liikmesriigi keskpanga presidentidel, aga ka otsustusorganite liikmetel olema õigus edastada ametist vabastamise mis tahes otsused hindamiseks sõltumatule kohtule.

EKPSi põhikirja artiklis 14.2 on sätestatud, et president, kes on ametist vabastatud, võib vaidlustada selle otsuse Euroopa Liidu Kohtus. Euroopa Liidu Kohtul on volitus tühistada riiklikul tasandil tehtud otsus ametist vabastamise kohta, kui leitakse, et see on liidu õigusega vastuolus.

Aluslepingu artikli 130 ja EKPSi põhikirja artikli 7 alusel tuleks liikmesriigi õigusaktides sätestada riigi kohtute õigus vaadata läbi otsuseid, millega vabastatakse ametist liikmesriigi keskpanga otsustusorganite liikmeid (kes ei ole presidendid), kes on kaasatud EKPSiga seotud ülesannete täitmisse.^[55] See õigus võib olla sätestatud seaduses üldiselt või mõne erisättega. Isegi kui see õigus võib tuleneda seadusest üldiselt, oleks õiguskindluse huvides siiski soovitatav see konkreetselt ette näha.

Kaitsemeetmed huvide konflikti vältimiseks

Isikusõltumatus tähendab ka seda, et liikmesriigi keskpanga otsustusorganite liikmetel, kes on kaasatud EKPSiga seotud ülesannete täitmisse, ei teki huvide konflikti asjaomase keskpanga (samuti keskpankade presidentide puhul EKP) ees võetud kohustuste ja muude kohustuste vahel, mis otsustusorganite liikmetel võivad olla ja mis võivad ohustada nende isikusõltumatust.^[56] Põhimõtteliselt on liikmesus EKPSiga seotud ülesannete täitmisse kaasatud otsustusorganites vastuolus teiste selliste ülesannete täitmisega, mis võiksid kaasa tuua huvide konflikti. Eelkõige ei tohi selliste otsustusorganite liikmetel olla nende tegevust mõjutada võivaid ametikohti või huve seoses tööga riigi seadusandliku või täitevvõimu esindajana või regionaalses või kohalikus omavalitsuses või äriettevõttes. Esmajoones tuleb tagada võimaliku huvide konflikti ennetamine nende otsustusorganite liikmete puhul, kes ei kuulu tegevjuhtkonda.

Finantssõltumatus

Keskpanga üldine sõltumatus oleks ohus, kui ta ei saaks oma volituste teostamiseks ehk selleks, et täita talle aluslepingu ning EKPSi põhikirjaga määratud EKPSiga seotud ülesandeid, iseseisvalt kasutada piisaval määral finantsvahendeid.^[57]

Liikmesriik ei tohi panna oma keskpanka olukorda, kus keskpangal ei ole EKPSi või eurosüsteemiga seotud ülesannete täitmiseks vajalikul määral finantsvahendeid või netoomakapitali.^[58] See oleks nii näiteks juhul, kui riigi keskpangal ei oleks võimalik koguda reservide või puhvrite kujul piisavaid rahalisi vahendeid, et korvata kahjusid, eelkõige rahapoliitilistest operatsioonidest tulenevaid kahjusid, ja kui asjaomane liikmesriik ei taga enne, et riigi keskpangal oleksid vajalikud vahendid, et kanda EKPSi pädevusse mittekuuluva funktsiooni täitmisest tulenevat finantskoormust (nt vahendid, mis on vajalikud selleks, et maksta selle funktsiooni eest vastutuse korrast tulenevat hüvitist), säilitades samas oma võime täita EKPSi ülesandeid tõhusalt ja sõltumatult.^[59] Olgu märgitud, et EKPSi põhikirja artiklites 28.1 ja 30.4 on EKP jaoks ette nähtud võimalus kutsuda liikmesriikide keskpankasid täiendavalt üles tegema sissemakseid EKP kapitali ning üle kandma täiendavaid välisvaluutareserve.^[60] Lisaks on EKPSi põhikirja artiklis 33.2^[61] sätestatud, et kui EKP kannab kahjumit, mida ei ole võimalik täielikult katta EKP üldreservfondi arvelt, võib EKP nõukogu teha otsuse katta kahjumi ülejäänud osa asjaomase majandusaasta emissioonitulu arvelt proportsionaalselt nende summadega, mis on jaotatud riikide keskpankadele. Finantssõltumatuse põhimõte tähendab, et nende sätete täitmiseks peab liikmesriigi keskpank olema võimeline täitma oma funktsioone takistamatult.

Kõigil eespool nimetatud põhjustel tähendab finantssõltumatus ka seda, et liikmesriigi keskpank peaks alati olema piisavalt kapitaliseeritud. Eelkõige tuleb igal juhul vältida olukorda, kus riigi keskpanga netoomakapital on pikema aja vältel põhikirjajärgsest kapitalist väiksem või isegi negatiivne, samuti kus tema kapitali ja reserve ületavat kahjumit kantakse üle.^[62] Iga selline olukord võib kahjustada riigi keskpanga võimet täita oma EKPSiga seotud ülesandeid. Peale selle võib selline olukord mõjutada eurosüsteemi rahapoliitika usaldusväärsust. Seepärast on olukorras, kus riigi keskpanga netoomakapital langeb põhikirjajärgse kapitali tasemest allapoole või muutub isegi negatiivseks, keskpanga finantssõltumatuse põhimõtte täitmiseks vaja, et liikmesriik tagaks mõistliku aja jooksul oma keskpangale piisava koguse kapitali vähemalt põhikirjajärgse kapitali taseme saavutamiseks. EKP puhul on nõukogu selle küsimuse tähtsust juba tunnistanud, võttes vastu nõukogu määruse (EÜ) nr 1009/2000.^[63] See võimaldas EKP nõukogul teha otsuseid EKP kapitali tegeliku suurendamise kohta, et säilitada EKP tegevuse toetamiseks vajaliku kapitalibaasi piisavus.^[64] Liikmesriikide keskpankadel peaks olema rahaliselt võimalik sellistele otsustele reageerida.

Finantssõltumatuse põhimõtte hindamisel tuleks lähtuda sellest, kas kolmandad isikud saavad otseselt või kaudselt mõjutada peale keskpanga EKPSiga seotud ülesannete ka keskpanga võimet teostada rahaliselt oma volitusi asjakohaste finantsressursside seisukohast. Eriti asjakohased on selles suhtes järgmised finantssõltumatuse aspektid.^[65] Tegu on finantssõltumatuse tahkudega, mille puhul liikmesriikide keskpangad on välismõjurite suhtes kõige haavatavamad.

Eelarve määramine

Kui kolmandal isikul on õigus määrata või mõjutada liikmesriigi keskpanga eelarvet, on see vastuolus finantssõltumatuse nõudega, välja arvatud juhul, kui seaduses on sätestatud kaitseklausel, mille kohaselt ei piira selline õigus rahalisi vahendeid, mida keskpangad vajavad EKPSiga seotud ülesannete täitmiseks.^[66]

Raamatupidamiseeskirjad

Raamatupidamisaruanded tuleks koostada kas kooskõlas üldiste raamatupidamiseeskirjadega või liikmesriigi keskpanga otsustusorganite täpsustatud eeskirjadega. Kui selle asemel määravad neid eeskirju kolmandad isikud, tuleb nendes vähemalt arvestada liikmesriigi keskpanga otsustusorganite ettepanekuid.

Raamatupidamise aastaaruande peaksid vastu võtma liikmesriigi keskpanga otsustusorganid, keda abistavad sõltumatud raamatupidajad, ning tingimuseks võib olla seatud selle järgnev heakskiitmine kolmandate isikute (nt valitsus, parlament) poolt. Kasumi arvutamise kohta peaks liikmesriigi keskpanga otsustusorganitel olema võimalik teha sõltumatu ja professionaalne otsus.

Kui liikmesriigi keskpanga tegevust kontrollib riigikontroll või samalaadne organ, kelle ülesanne on jälgida riigi raha kasutamist, peaks kontrolli ulatus olema õigusaktidega selgelt määratletud^[67], see ei tohiks piirata liikmesriigi keskpanga sõltumatu audiitori^[68] tegevust ning institutsioonilise sõltumatuse põhimõtte kohaselt peaks see järgima liikmesriigi keskpangale ja selle otsustusorganitele juhiste andmise keeldu ning mitte mõjutama EKPSiga seotud ülesannete täitmist keskpanga poolt.^[69] Riiklik auditeerimine tuleb teha poliitikaväliselt, sõltumatult ja üksnes ametipädevusest lähtudes.^[70]

Kasumi jaotamine, liikmesriigi keskpanga kapital ja eraldised

Liikmesriigi keskpanga põhikirjas võib sätestada kasumi jaotamise viisid. Kui sellised sätted puuduvad, peaksid kasumi jaotamise otsuse tegema liikmesriigi keskpanga otsustusorganid oma ametipädevusest lähtudes ning see ei tohiks olla allutatud kolmandate isikute suvale, välja arvatud juhul, kui on olemas sõnaselge kaitseklausel, milles on sätestatud, et see ei piira finantsvahendeid, mida liikmesriigi keskpank vajab EKPSiga seotud ülesannete täitmiseks.^[71]

Kasumi tohib riigieelarvesse eraldada alles siis, kui varasematest perioodidest kogunenud mis tahes kahju on kaetud ning loodud on eraldised, mida on vaja selleks, et kaitsta liikmesriigi keskpanga kapitali ja vara reaalväärtust.^[72] Lubatud ei ole ajutised või sihtotstarbelised seadusandlikud meetmed, millega sisuliselt antakse liikmesriigi keskpangale juhiseid oma kasumi jaotamise kohta.^[73] Samamoodi oleks finantssõltumatuse põhimõttega vastuolus liikmesriigi keskpanga realiseerimata kapitalitulule kehtestatud maks.^[74]

Liikmesriik ei tohi oma keskpangale peale sundida kapitali vähendamist, kui keskpanga otsustusorganitega ei ole saavutatud eelnevat kokkulepet, mille eesmärk peab olema tagada, et keskpangale jääks piisavalt rahalisi vahendeid aluslepingu artikli 127 lõikega 2 ja EKPSi põhikirjaga ette nähtud ülesannete täitmiseks EKPSi liikmena. Samal põhjusel tohib liikmesriigi keskpanga kasumi jaotamise eeskirjade muutmist algatada ja selle üle otsustada ainult tihedas koostöös keskpanga endaga, kes oskab kõige paremini hinnata oma reservkapitali vajalikku suurust.^[75] Liikmesriigi keskpangal peab olema vabadus moodustada sõltumatult eraldisi oma kapitali ja varade reaalväärtuse kaitsmiseks. Liikmesriigid ei või ka takistada keskpankasid loomast oma reservkapitali tasemel, mis on EKPSi liikmele vajalik selleks, et ta saaks oma ülesandeid täita.^[76]

Järelevalveasutuste finantsvastutus

Enamikus liikmesriikides tegutseb finantsjärelevalveasutus liikmesriigi keskpanga juures. See ei ole probleem, kui järelevalveasutuse kohta kehtib keskpanga sõltumatu otsustusõigus. Kui õigusnormides sätestatakse aga, et järelevalveasutused teevad otsuseid eraldi, siis tuleb tagada, et nende vastuvõetud otsused ei ohusta liikmesriigi keskpanga kui terviku vahendeid. Sellistel juhtudel tuleks liikmesriigi õigusaktidega tagada liikmesriigi keskpanga lõplik kontroll järelevalveasutuste otsuste üle, mis võivad mõjutada keskpanga sõltumatust, eriti finantssõltumatust.^[77]

Sõltumatus personaliküsimustes

Liikmesriik ei tohi kahjustada oma keskpanga võimet võtta tööle ja hoida tööl kvalifitseeritud personali, keda keskpank vajab talle aluslepingu ja EKPSi põhikirjaga antud ülesannete sõltumatuks täitmiseks.^[78] Samuti ei tohi liikmesriigi keskpanka panna olukorda, kus tal on oma personali üle piiratud kontroll või kontroll puudub või kus liikmesriigi valitsus saab mõjutada keskpanga personalipoliitikat.^[79] Otsuseid, mis käsitlevad liikmesriigi keskpanga otsustusorganite liikmete ja töötajate töötasu reguleerivate õigusaktide muudatusi, tuleks teha tihedas ja tulemuslikus koostöös asjaomase keskpangaga^[80], võttes arvesse keskpanga seisukohti, et tagada keskpanga jätkuv suutlikkus täita oma ülesandeid iseseisvalt.^[81] Sõltumatus personaliküsimustes laieneb töötajate pensionidele. Muudatused, mille tulemusel väheneb liikmesriigi keskpanga töötajate töötasu, ei tohi mõjutada keskpanga õigust hallata omaenda finantsvahendeid, sealhulgas vahendeid, mis vabanevad keskpanga makstavate palkade vähenemise tagajärjel.^[82]

Omandi- ja varaõigused

Kolmandate isikute õigused sekkuda või anda keskpangale juhiseid keskpanga valduses oleva vara kohta on vastuolus finantssõltumatuse põhimõttega.

2.2.4 Konfidentsiaalsus

EKPSi põhikirja artiklist 37 tulenev EKP ning liikmesriikide keskpankade personali ja juhtorganite liikmete kohustus hoida ametisaladust võib anda aluse samalaadseteks säteteks liikmesriigi keskpanga põhikirjas või liikmesriigi õigusaktides. Liidu õiguse ja selle alusel vastu võetud eeskirjade ülimuslikkus tähendab ka seda, et liikmesriigi õigusaktid, mis käsitlevad kolmandate isikute juurdepääsu dokumentidele, peavad olema kooskõlas liidu õiguse asjaomaste sätetega, sealhulgas EKPSi põhikirja artikliga 37, ega tohi viia EKPSi konfidentsiaalsuskorra rikkumiseni.^[83] Riigikontrollil või samalaadsel organil tohib keskpanga valduses olevatele konfidentsiaalsetele andmetele ja dokumentidele olla juurdepääs ainult ulatuses, mis on vajalik niisugusele teabele juurdepääsu saanud organi seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks; juurdepääs ei tohi mõjutada EKPSi sõltumatust ega rikkuda EKPSi konfidentsiaalsuskorda, mida keskpanga otsustusorganite liikmed ja töötajad peavad täitma.^[84]Keskpangad peavad tagama, et sellised organid kaitseksid neile kättesaadavaks tehtud andmete ja dokumentide konfidentsiaalsust tasemel, mille keskpank on neile määranud.

2.2.5 Laenu ja eesõiguste andmise keeld

Mis puutub laenu ja eesõiguste andmise keeldu, siis oli 2004., 2007. ja 2013. aastal Euroopa Liiduga ühinenud liikmesriikide õigusakte vaja kohandada, et need oleksid ühinemiskuupäevast olenevalt kas alates 2004. aasta 1. maist, 2007. aasta 1. jaanuarist või 2013. aasta 1. juulist kooskõlas aluslepingu ja EKPSi põhikirja asjakohaste sätetega. Rootsi pidi vajalikud kohandused jõustama 1. jaanuaril 1995.

Keskpankade laenukeeld

Aluslepingu artikli 123 lõike 1 kohaselt on keelatud EKP või liikmesriikide keskpankade arvelduslaenud või muud tüüpi laenuvõimalused liidu institutsioonidele, organitele või asutustele, liikmesriikide keskvalitsustele, regionaalsetele, kohalikele või muudele avaliku võimu organitele, teistele avalik-õiguslikele isikutele või riigi osalusega äriühingutele.

Samuti keelatakse EKP-l või liikmesriikide keskpankadel nendelt avaliku sektori asutustelt otse võlainstrumente osta. Aluslepinguga on ette nähtud üks erand laenukeelust: keeldu ei kohaldata avaliku sektori krediidiasutuste suhtes, mida liikmesriikide keskpangad ja EKP kohtlevad keskpangapoolse reservidega varustamise seisukohalt võrdsetel alustel erakrediidiasutustega (aluslepingu artikli 123 lõige 2). Keskpankade laenukeelu täpset kohaldamisala on lähemalt selgitatud nõukogu määruses (EÜ) nr 3603/93,^[85] mille kohaselt hõlmab kõnealune keeld igasuguste selliste kohustuste rahastamist, mis avalikul sektoril kolmandate isikute ees on.

Laenukeelu eesmärk ärgitada liikmesriike järgima nõuetekohast eelarvepoliitikat, mis ei võimalda eelarvepuudujääki laenuga rahastada (ega anna avaliku sektori asutustele eesõigust finantsturgudel), sest see võiks kaasa tuua võla ülemäära kõrge taseme või liikmesriikide ülemäärase eelarvepuudujäägi.^[86] Seega tuleb kõnealust keeldu tõlgendada laiendavalt, et tagada selle range kohaldamine, mis on piiratud ainult aluslepingu artikli 123 lõikes 2 ja määruses (EÜ) nr 3603/93 sätestatud eranditega. Nii et kuigi aluslepingu artikli 123 lõige 1 osutab konkreetselt laenuvõimalustele, st tagasimaksmiskohustusele, kehtib kõnealune keeld a fortiori muude rahastamisvormide suhtes, st selliste suhtes, millega tagasimaksmiskohustust ei kaasne.

EKP üldine seisukoht liikmesriigi õigusaktide vastavuse kohta laenukeelu sättele on kujundatud eeskätt aluslepingu artikli 127 lõike 4 ja artikli 282 lõike 5 kohaste konsultatsioonide raames, mida liikmesriigid peavad EKPga seoses riikide õigusaktide eelnõudega.^[87]

Laenukeelu kohaldamisalaga seotud liikmesriigi õigusaktid

Liikmesriigi õigusega ei tohi kitsendada keskpankade laenukeelu kohaldamisala ega laiendada liidu õigusega ette nähtud erandeid. Näiteks on põhimõtteliselt keskpankade laenukeeluga vastuolus liikmesriigi õigusaktid, milles sätestatakse, et liikmesriigi keskpank rahastab liikmesriigi finantskohustusi rahvusvaheliste finantsasutuste või kolmandate riikide ees. Erandina on määrusega (EÜ) nr 3603/93 lubatud liikmesriikide keskpankadel rahastada avalikule sektorile seoses Rahvusvahelise Valuutafondiga langevaid kohustusi, kui selle tulemuseks on välisnõuded, millel on reservide kõik tunnused.^[88] Asjakohased tunnused, mille alusel teha kindlaks, kas nõuded on reservi omadustega, puudutavad nende kättesaadavust maksebilansi finantseerimisvajaduste täitmiseks ja muudel seotud eesmärkidel, mis tähendab, et tagatud peab olema nõuete krediidikvaliteet ja likviidsus.^[89]

Riikide keskpankade ülesandeid kehtestavad liikmesriigi õigusaktid

Liikmesriigi õigusaktidega, millega määratakse ülesandeid riigi keskpangale, ei tohi kaasneda kolmandate isikute ees võetud avaliku sektori kohustuste rahastamine. EKPSi põhikirja artikli 14.4 kohaselt on liikmesriikide keskpankadel lubatud täita muid funktsioone peale nende, mis on sätestatud EKPSi põhikirjas, kui nõukogu leiab, et see ei ole vastuolus EKPSi eesmärkide ja ülesannetega. Kui liikmesriik määrab oma keskpangale sellise ülesande, vastutab keskpank selle täitmise eest. Sellegipoolest peavad liikmesriigid keskpanga vastutuse määratlemisel seoses selle ülesandega järgima oma kohustusi, mis tulenevad liidu õigusest ja eelkõige aluslepingu artikli 123 lõikest 1.^[90]

Nõukogu määruse (EÜ) nr 3603/93 artikli 1 lõike 1 punktis b määratletakse termin „muud tüüpi laenuvõimalus“ aluslepingu artikli 123 tähenduses muu hulgas igasuguste selliste kohustuste rahastamisena, mis avalikul sektoril kolmandate isikute ees on. Seetõttu ei tohi asjaomane liikmesriigi keskpank võtta kolmandate isikute ees kohustusi, mis võivad tuua kaasa kohustusi avalikule sektorile. Järelikult ei tohi asjaomane riigi keskpank rahastada juba olemas olevaid kohustusi kolmandate isikute ees, mis toovad kaasa kohustused teistele riigiasutustele või -organitele, ning kolmandate isikute ees olevate kohustuste tegelik rahastamine asjaomase riigi keskpanga poolt ei tohi tuleneda otseselt teiste riigiasutuste või -organite võetud meetmetest või tehtud poliitilistest valikutest.^[91]

Keskpanga kasumi täiustatud jaotamine

Liikmesriigi õigusaktides ei pruugita nõuda keskpanga kasumi jaotamist, mis ei ole täielikult realiseeritud, arvestatud ja auditeeritud. Laenukeelust lähtudes ei tohi summasid, mis kantakse riigieelarvesse kasumi jaotamise eeskirjade alusel, isegi mitte osaliselt maksta liikmesriigi keskpanga reservkapitalist. Kasumi jaotamise eeskirjad ei tohi seega mõjutada liikmesriigi keskpanga reservkapitali. Liikmesriigi keskpanga varade võõrandamisel riigile on riik kohustatud tasuma varade turuväärtuse ning võõrandamine peab toimuma tasustamisega samal ajal.^[92]

Samamoodi ei ole lubatud sekkumine keskpanga muudesse eurosüsteemiga seotud ülesannetesse, näiteks välisvaluutareservide haldamisse, maksustades keskpanga teoreetilise ja realiseerimata kapitalitulu, sest see tooks kaasa keskpanga laenu avalikule sektorile tulevase ja ebakindla kasumi eelneva jaotamise kaudu.^[93]

Avaliku sektori kohustuste ülevõtmine

Keskpankade laenukeeluga ei ole vastavuses liikmesriigi õigusaktid, millega nõutakse, et liikmesriigi keskpank võtaks teatavate ülesannete ja kohustuste riikliku ümberkorraldamise tulemusel üle eelnevalt sõltumatu avalik-õigusliku asutuse kohustusi (nt seoses sellega, et riigi keskpangale antakse teatavad järelevalveülesanded, mida enne täitsid riik või sõltumatud ametiasutused või avalik-õiguslikud isikud), ilma et riigi keskpank oleks täielikult vabastatud kõikidest rahalistest kohustustest, mis tulenevad selle asutuse varasemast tegevusest.^[94]

Liikmesriigi õigusaktid, mis panevad liikmesriigi keskpanka vastutama talle riigisisese õigusega antud ülesande täitmise eest, tähendaksid juba olemasoleva kohustuse võtmist kolmandate isikute ees ja oleksid vastuolus laenukeeluga, kui kahju kannatanud kolmandatele isikutele ei hüvitataks kahju liikmesriigi keskpanga tegevuse, st keskpangapoolse talle selles kontekstis kehtestatud eeskirjade rikkumise tõttu.^[95] Lisaks tähendaks selliste ülesannete puhul, mis nõuavad väga keeruliste ja kiireloomuliste meetmete võtmist, nagu pankade või kesksete vastaspoolte saneerimise või kriisilahendusega seotud ülesanded, et liikmesriigi õigusaktid, millega pannakse liikmesriigi keskpangale vastutus selliste ülesannete täitmise eest, tagavad kohustuste tõhusa rahastamise kolmandate isikute ees, kui liikmesriigi keskpanga vastutus ei ole piiratud talle selles kontekstis kehtestatud eeskirjade tõsiste rikkumistega.^[96]

Euroopa Kohus ei ole veel täpsustanud, millest liikmesriigi keskpangale kehtestatud eeskirjade raske rikkumise piirangud täpselt koosnevad. Arvestades liikmesriikide keskpankade vastutuse erinevaid traditsioone liikmesriikide õiguskordades, võivad sellised piirangud esineda eri vormides, tingimusel et nendega välistatakse kolmandate isikute ees võetud avaliku sektori kohustuste tõhus rahastamine. Nii on see juhul, kui riigisiseses õiguses käsitletakse süü tingimust ja piiratakse asjaomase liikmesriigi keskpanga vastutus raske hooletusega, võttes arvesse juhtumi kiireloomulisust ja keerukust.^[97] Avaliku sektori kolmandate isikute ees võetud kohustuste tõhus rahastamine on välistatud ka juhul, kui liikmesriigi õiguses käsitletakse süü asemel õigusvastase käitumise tingimust ning piiratakse kohtulikku kontrolli või asjakohaseid meetmeid, andes liikmesriigi keskpangale suure kaalutlusruumi, pidades silmas juhtumi kiireloomulisust ja keerukust.^[98]

Krediidi- ja/või finantseerimisasutuste rahaline toetamine

Liikmesriigi õigusaktid, millega nähakse ette riigi keskpanga rahastus maksejõuetutele krediidi- ja/või muudele finantseerimisasutustele, isegi kui seda antakse sõltumatult ja täielikult oma äranägemise järgi, on vastuolus keskpankade laenukeeluga.

Sama probleem esineb juhul, kui eurosüsteem rahastab krediidiasutust, mis on maksevõime taastamiseks rekapitaliseeritud riigi emiteeritud võlakirjade suunatud emissiooni kaudu, kui puuduvad alternatiivsed turupõhised rahastamisallikad (edaspidi „rekapitaliseerimisvõlakirjad“) ja kui selliseid võlakirju tuleb kasutada tagatisena. Seega, kui riik rekapitaliseerib krediidiasutust rekapitaliseerimisvõlakirjade suunatud emissiooni kaudu, tekitab rekapitaliseerimisvõlakirjade hilisem kasutamine tagatisena keskpanga likviidsusoperatsioonides kahtlusi seoses keskpankade laenukeeluga.^[99] Erakorraline likviidsusabi, mida liikmesriigi keskpank annab sõltumatult ja täielikult oma äranägemise järgi maksevõimelisele krediidiasutusele riigigarantii vormis väärtpaberitagatise alusel, peab vastama järgmistele kriteeriumidele: 1) tuleb tagada, et riigi keskpanga antud laen oleks võimalikult lühiajaline; 2) peab esinema oht süsteemi stabiilsusele; 3) ei tohi olla kahtlusi riigigarantii õigusliku kehtivuse ja täitmisele pööratavuse suhtes kohaldatavate riigi õigusnormide alusel; 4) ei tohi olla kahtlusi riigigarantii majandusliku piisavuse suhtes, mis peab katma nii laenude põhiosa kui ka intressid.^[100]

Kriisilahendusfondide või kriisilahenduse rahastamise korralduse ning hoiusekindlustuse ja investeeringute tagamise skeemide rahaline toetamine

Laenukeeluga on vastuolus see, et riigi keskpank rahastab kriisilahendusfondi või hoiuste tagamise fondi, mis kvalifitseerub avalik-õiguslikuks isikuks aluslepingu artikli 123 lõike 1 tähenduses. Avalik-õigusliku isikuga on tegemist juhul, kui see: 1) on asutatud üldistes huvides ega tegele tööstuse ega kaubandusega; 2) on juriidiline isik ning 3) sõltub otseselt aluslepingu artikli 123 lõikes 1 viidatud avaliku sektori asutustest. Eeldatakse, et isik sõltub otseselt avaliku sektori asutusest, kui nendelt asutustelt pärineb suurem osa tema rahastusest, nad teevad tema juhtimise üle järelevalvet või määravad ametisse enam kui poole tema haldus-, juhtimis- või järelevalveorgani liikmetest.^[101]

Isegi kui rahastust ei pakuta avalik-õiguslikule isikule, ei ole ühegi kriisilahendusfondi ega kriisilahenduse rahastamise korralduse rahastamine keskpankade laenukeeluga kooskõlas.^[102] Kui riigi keskpank tegutseb kriisilahendusasutusena, ei tohi ta mingil juhul võtta ega rahastada ühtegi sildasutuse või varahaldusvahendi kohustust.^[103] Seetõttu peaks liikmesriigi õigusaktides selgelt sätestama, et liikmesriigi keskpank ei tohi võtta ega rahastada ühegi nimetatud üksuse kohustusi.^[104]

Hoiuste tagamise skeemide direktiivi^[105] ja investeeringute tagamise skeemide direktiivi^[106] kohaselt tuleb hoiuste tagamise skeemide ja investeeringute tagamise skeemide rahastamise kulud kanda vastavalt krediidiasutustel või investeerimisühingutel endil. Kui jätta välja avalik-õigusliku isiku rahastamine, on liikmesriigi õigusaktid, mille kohaselt liikmesriigi keskpank rahastaks krediidiasutuste riiklikku hoiuste tagamise skeemi või investeerimisühingute riiklikku investeeringute tagamise skeemi, keskpankade laenukeeluga kooskõlas ainult juhul, kui see tegevus on lühiajaline, on suunatud eriolukorra lahendamisele, ohus on süsteemi stabiilsus ja kui otsuseid tehakse liikmesriigi keskpanga äranägemise järgi.^[107] Eelkõige ei tohiks hoiuste tagamise skeemide toetamisest keskpanga poolt kujuneda süstemaatiline eelrahastamise operatsioon.^[108]

Fiskaalagendi funktsioon

EKPSi põhikirja artikli 21.2 kohaselt võivad EKP ja riikide keskpangad toimida liidu institutsioonide, organite või asutuste, liikmesriikide keskvalitsuste, regionaalsete, kohalike või muude avaliku võimu organite, teiste avalik-õiguslike institutsioonide või riigi osalusega äriühingute fiskaalagentidena. EKPSi põhikirja artikli 21.2 eesmärk on selgitada pärast rahapoliitilise pädevuse üleandmist eurosüsteemile, et liikmesriikide keskpangad võivad jätkuvalt osutada fiskaalagendi teenuseid, mida tavaliselt osutatakse valitsustele ja teistele avalik-õiguslikele juriidilistele isikutele, ilma et see rikuks laenukeeldu. Lisaks on määruses (EÜ) nr 3603/93 ette nähtud mitu sõnaselget ja täpselt määratletud vabastust keskpankade laenukeelust, mis on seotud fiskaalagendi funktsiooniga: 1) avalikule sektorile võib anda päevasiseseid laene tingimusel, et need piirnevad päevaga ning neid ei saa pikendada;^[109] 2) avaliku sektori konto krediteerimine kolmandate isikute väljastatud tšekkidega enne maksja panga debiteerimist on lubatud juhul, kui tšeki kättesaamisest on kulunud kindlaksmääratud ajavahemik, mis vastab kõnealuse liikmesriigi keskpangal tšekkide sissenõudmiseks tavaliselt kuluvale ajavahemikule, eeldusel et võimalik kõikumine on erandlik, seotud väikese summaga ja tasakaalustub vähese aja möödudes;^[110] 3) keskpankade valduses olevaid avaliku sektori poolt käibele lastud ja avalikule sektorile laenatud münte ei loeta laenuvõimaluseks, kui selliste vahendite kogus on väiksem kui 10% ringluses olevatest müntidest.^[111]

Fiskaalagendi funktsiooni käsitlevad liikmesriigi õigusaktid peavad olema kooskõlas liidu õigusega üldiselt ja konkreetselt laenukeeluga.^[112] Arvestades asjaolu, et EKPSi põhikirja artiklis 21.2 on sõnaselgelt sätestatud, et fiskaalagendi teenuste osutamine on keskpanga tavaline ja õiguspärane tegevus, on fiskaalagendi teenuste osutamine keskpanga poolt kooskõlas keskpankade laenukeeluga, eeldusel et need teenused jäävad fiskaalagendi funktsiooni piiridesse ega kujuta endast avaliku sektori kolmandate isikute ees võetud kohustuste finantseerimist keskpanga poolt või avalikule sektorile laenu andmist keskpanga poolt (v.a määruses (EÜ) nr 3603/93 kitsalt määratletud erandid).^[113] Kui liikmesriigi õigusaktid võimaldavad riigi keskpangas hoida valitsuse hoiuseid ja teenindada valitsuse kontosid, ei tähenda see vastuolu laenukeeluga, kui nende sätete alusel ei saa anda laenu, sealhulgas üleööarvelduslaenu. Laenukeelu järgimise suhtes tekib kahtlus aga näiteks juhul, kui hoiuste või jooksevkonto saldode tasustamine on liikmesriigi õigusaktide kohaselt võimalik pigem turumäärast kõrgema kui turumääraga võrdse või sellest madalama intressimääraga. Turumäärast kõrgema intressimääraga tasustamise puhul on sisuliselt tegemist laenuga, mis on vastuolus laenukeelu eesmärgiga ja võib seetõttu kahjustada keelu eesmärke. Mis tahes tasustamise puhul on oluline, et see kajastaks turuparameetreid. Eriti tähtis on korrelatsioon hoiuse intressimäära ja tähtaja vahel.^[114] Liikmesriigi keskpanga poolt fiskaalagendi teenuste tasuta osutamine ei ole vastuolus laenukeeluga, eeldusel et tegemist on fiskaalagendi põhiteenustega.^[115]

Eesõiguste andmise keeld

Aluslepingu artiklis 124 on sätestatud, et „kõik liidu institutsioonidele, organitele või asutustele, liikmesriikide keskvalitsustele, regionaalsetele, kohalikele või muudele avaliku võimu organitele, teistele avalik-õiguslikele isikutele või riigi osalusega äriühingutele rahaasutustes eesõigusi andvad meetmed on keelatud, kui need ei põhine usaldatavusnõuete täitmise järelevalve kaalutlustel“. Nagu laenukeelu puhul on eesõiguste andmise keelu eesmärk ärgitada liikmesriiki järgima nõuetekohast eelarvepoliitikat, mis ei võimalda eelarvepuudujääki laenuga rahastada ega anna avaliku sektori asutustele eesõigust finantsturgudel, sest see võiks tuua kaasa võla ülemäära kõrge taseme või liikmesriikide ülemäärase eelarvepuudujäägi.^[116]

Nõukogu määruse (EÜ) nr 3604/93^[117] artikli 1 lõike 1 kohaselt tähendavad kõik eesõigusi andvad meetmed kõiki avaliku võimu kasutamise käigus vastu võetud õigusakte või muid õiguslikke vahendeid, mis 1) kohustavad rahaasutusi omandama või hoidma liidu institutsioonide või asutuste, liikmesriikide keskvalitsuste, regionaalsete, kohalike või muude avaliku võimu organite, teiste avalik-õiguslike isikute või riigi osalusega äriühingute võlakohustusi või 2) annavad maksusoodustusi, millest võivad kasu saada ainult rahaasutused, või finantssoodustusi, mis ei järgi turumajanduse põhimõtteid, et soodustada selliste võlakohustuste omandamist või hoidmist nende asutuste poolt.

Liikmesriikide keskpangad kui avaliku võimu kandjad ei tohi võtta meetmeid, millega antakse avalikule sektorile eesõigustatud juurdepääs finantseerimisasutustele, kui sellised meetmed ei põhine usaldatavusnõuete täitmise järelevalve kaalutlustel. Lisaks ei tohi liikmesriikide keskpankade kehtestatud võlainstrumentide mobiliseerimise või pantimise eeskirju kasutada eesõiguste andmise keelust möödahiilimiseks.^[118] Liikmesriikide sellealaste õigusaktidega ei tohi sellist eesõigustatud juurdepääsu kehtestada.

Määruse (EÜ) nr 3604/93 artiklis 2 on usaldatavusnõuete täitmise järelevalve kaalutlused määratletud kui kaalutlused, mis on ELi õigusaktidel põhinevate või nende suhtes järjepidevate riigisiseste õigus- ja haldusnormide aluseks ja mis on mõeldud rahaasutuste usaldatavuse edendamiseks, et tugevdada kogu finantssüsteemi stabiilsust ja nende asutuste klientide kaitset. Usaldatavusnõuete täitmise järelevalve kaalutluste eesmärk on tagada, et pangad oleksid oma hoiustajate jaoks maksevõimelised.^[119] Usaldatavusnõuete täitmise järelevalve vallas on ELi teisestes õigusaktides kehtestatud mitu nõuet krediidiasutuste usaldusväärsuse tagamiseks.^[120] Krediidiasutus on määratletud kui ettevõtja, kelle majandustegevuseks on hoiuste või muude tagasimakstavate vahendite võtmine avalikkuselt ning enda arvel ja nimel laenu andmine.^[121] Lisaks peab krediidiasutustel, mida tavaliselt nimetatakse pankadeks, olema teenuste osutamiseks liikmesriigi pädeva asutuse luba.^[122]

Ehkki kohustuslikke reserve võib käsitleda usaldatavusnõuete osana, kuuluvad need riigi keskpanga tegevusraamistikku ja neid kasutatakse enamikus riikides, sealhulgas euroalal, rahapoliitika vahendina.^[123] Seoses sellega on Euroopa Keskpanga suunise (EL) 2015/510 (EKP/2014/60)^[124] I lisa punktis 2 märgitud, et eurosüsteemi kohustusliku reservi süsteemi eesmärk on eelkõige saavutada sellised eesmärgid nagu rahaturu intressimäärade stabiliseerimine ja struktuurse likviidsuspuudujäägi loomine (või suurendamine).^[125] EKP nõuab, et euroalal asutatud krediidiasutused hoiaksid kohustuslikku reservi (hoiustena) oma riigi keskpanga kontol.^[126]

Käesolevas aruandes on tähelepanu all nii liikmesriikide keskpankade vastuvõetud liikmesriigi õigusaktide kui ka liikmesriikide keskpankade põhikirjade vastavus aluslepingus sätestatud eesõiguste andmise keelule. Aruanne ei mõjuta aga hinnangut selle kohta, kas liikmesriikide seadusi, määrusi, eeskirju või haldusakte kasutatakse eesõiguste andmise keelust möödahiilimiseks usaldatavusnõuete täitmise järelevalve kaalutluste ettekäändel. Selline hinnang jääb käesoleva aruande käsitlusalast välja.

2.2.6 „Euro“ ühtne kirjapilt

Euroopa Liidu lepingu artikli 3 lõikes 4 on sätestatud: „Liit rajab majandus- ja rahaliidu, mille rahaühik on euro.“ Aluslepingute ladina tähestikuga keeleversioonides on ühisraha nimetus järjepidevalt ainsuse nimetavas käändes kujul „euro“. Kreeka tähestikus on euro „ευρώ“ ja kirillitsas „евро“.^[127] Sellega kooskõlas selgitatakse määruses (EÜ) nr 974/98, et ühisraha nimetus peab Euroopa Liidu kõigis ametlikes keeltes olema üks ja sama, võttes arvesse eri tähestike olemasolu. Aluslepingutes nõutakse ühtset kirjapilti sõna „euro“ ainsuse nimetava käände kasutamisel kõikides liidu ja liikmesriikide õigusaktide sätetes, võttes arvesse eri tähestikke.

Pidades silmas liidu ainupädevust ühisraha nimetuse määramisel, on mis tahes kõrvalekalded sellest nõudest aluslepingutega vastuolus ja need tuleb kõrvaldada.^[128] Ehkki see põhimõte kehtib kõikide liikmesriigi õigusaktide kohta, keskendutakse riike käsitlevates peatükkides antud hinnangus liikmesriikide keskpankade põhikirjadele ning seadustele, mis käsitlevad eurole üleminekut.

2.2.7 Riikide keskpankade õiguslik lõimumine eurosüsteemiga

Kui liikmesriigi õigusaktides (eeskätt riigi keskpanga põhikirjas, kuid ka teistes õigusaktides) on sätteid, mis takistaksid eurosüsteemiga seotud ülesannete täitmist või EKP otsuste järgimist, on need pärast euro kasutuselevõttu liikmesriigi poolt vastuolus eurosüsteemi tõhusa toimimisega. Seetõttu on liikmesriigi õigusakte vaja kohandada, et need vastaksid aluslepingule ning EKPSi põhikirjale eurosüsteemiga seotud ülesannete puhul. Et täita aluslepingu artiklit 131, pidid liikmesriigi õigusaktid olema selle vastavuse tagamiseks kohandatud EKPSi loomise kuupäevaks (Rootsi puhul) või 1. maiks 2004, 1. jaanuariks 2007 ja 1. juuliks 2013 (liikmesriikide puhul, kes ühinesid liiduga nendel kuupäevadel). Õigusaktidest tulenevad nõuded, mis on seotud liikmesriigi keskpanga täieliku õigusliku lõimumisega eurosüsteemi, jõustuvad siiski alles täielikul lõimumisel, st kuupäeval, mil erandiga liikmesriik võtab kasutusele euro.

Käesolevas aruandes pööratakse tähelepanu peamiselt nendele valdkondadele, mille puhul õigusaktide sätted võivad takistada liikmesriikide keskpankade vastavust eurosüsteemi nõuetele. Need on sätted, 1) mis võivad takistada liikmesriigi keskpankade osalemist EKP otsustusorganite määratud ühtse rahapoliitika rakendamisel või 2) mis võivad raskendada liikmesriigi keskpanga presidendi ülesannete täitmist EKP nõukogu liikmena või 3) mis võivad olla vastuolus EKP eesõigustega või 4) mis ei teadvusta, et EKPSiga seotud ülesannete ainupädevus liikmesriikides, mille vääring on euro, kuulub lõplikult liidule,^[129] või 5) mille kohaselt on liikmesriikide keskpangad oma EKPSiga seotud ülesannete täitmisel seotud riiklike ametiasutuste otsustega, mis on vastuolus EKP õigusaktidega. Nende sätete valdkondi eristatakse järgmiselt: majanduspoliitilised eesmärgid, ülesanded, finantssätted, vahetuskursipoliitika ja rahvusvaheline koostöö. Samuti mainitakse ära muud valdkonnad, milles liikmesriikide keskpankade põhikirju võib olla vaja kohandada.

Majanduspoliitilised eesmärgid

Liikmesriigi keskpanga täielik lõimumine eurosüsteemi eeldab, et tema põhikirjast tulenevad eesmärgid on vastavuses EKPSi eesmärkidega, mis on sätestatud EKPSi põhikirja artiklis 2. Muu hulgas tähendab see, et riigisiseseid eesmärke – näiteks kui põhikirjas osutatakse kohustusele viia ellu rahapoliitikat asjaomase liikmesriigi üldise majanduspoliitika raamistikus – on vaja kohandada. Lisaks peavad liikmesriigi keskpanga teisesed eesmärgid järgima ja mitte takistama tema kohustust toetada liidu üldist majanduspoliitikat, selleks et aidata kaasa Euroopa Liidu lepingu artiklis 3 sätestatud liidu eesmärkide saavutamisele, mis on omakorda eesmärk, mis ei piira hinnastabiilsuse säilitamise eesmärki.^[130]

Ülesanded

Euro kasutusele võtnud liikmesriigi keskpanga ülesanded on valdavalt kindlaks määratud aluslepingu ning EKPSi põhikirjaga, arvestades selle riigi keskpanga staatust eurosüsteemi lahutamatu osana. Aluslepingu artikli 131 järgimiseks tuleb seepärast liikmesriigi keskpanga põhikirja ülesandeid käsitlevaid sätteid võrrelda aluslepingu ning EKPSi põhikirja vastavate sätetega ning seejärel vastuolud kõrvaldada.^[131] See kehtib kõikide sätete kohta, mis pärast euro kasutuselevõttu ja eurosüsteemiga lõimumist takistaksid EKPSiga seotud ülesannete täitmist, eelkõige aga nende sätete kohta, milles ei ole arvestatud EKPSi pädevust kooskõlas EKPSi põhikirja IV peatükiga.

Liikmesriigi õigusaktide sätted, mis käsitlevad rahapoliitikat, peavad ette nägema, et liidu rahapoliitika ülesannet tuleb täita eurosüsteemi kaudu.^[132] Liikmesriigi keskpanga põhikiri võib sisaldada sätteid rahapoliitika instrumentide kohta. Aluslepingu artikli 131 järgimiseks peavad need sätted olema võrreldavad aluslepingu ning EKPSi põhikirja sätetega ning mis tahes vastuolud tuleb kõrvaldada.

Riigi rahanduse arengu jälgimine on ülesanne, mida liikmesriigi keskpank korrapäraselt täidab, et kujundatavat rahapoliitilist seisukohta asjakohaselt hinnata. Tuginedes oma jälgimistegevusele ja nõuannete sõltumatusele, võivad liikmesriikide keskpangad esitada ka seisukohad riigi rahanduse arengu kohta, et aidata kaasa Euroopa rahaliidu nõuetekohasele toimimisele. Rahapoliitilistel eesmärkidel riigi rahanduse arengu jälgimine riigi keskpanga poolt peaks põhinema juurdepääsul kõigile asjaomastele riigi rahanduse andmetele. Seega tuleks keskpankadele tagada tingimusteta, õigeaegne ja automaatne juurdepääs kogu asjakohasele riigi rahanduse statistikale. Siiski ei tohiks keskpanga roll ulatuda kaugemale jälgimistegevusest, mis tuleneb otse või kaudselt tema rahapoliitilise mandaadi täitmisest või on sellega seotud.^[133] Riigi keskpangale antud ametlik volitus hinnata prognoose ja riigi rahanduse arengut tähendab, et keskpangale on antud ülesanne eelarvepoliitikat kujundada (ja ka selle eest vastutada). See võib ohustada keskpanga rahapoliitiliste ülesannete täitmist eurosüsteemis ja tema iseseisvust.^[134]

Seoses finantsturgude häirete käsitlemiseks tehtud seadusandlike algatustega on EKP rõhutanud, et euroala rahaturu riiklikes segmentides tuleb vältida mis tahes moonutusi, kuna need võivad kahjustada ühtse rahapoliitika rakendamist. Eelkõige puudutab see riigigarantiide laiendamist pankadevahelistele hoiustele.^[135]

Liikmesriigid peavad tagama, et riigisisesed seadusandlikud meetmed, mille eesmärk on lahendada ettevõtete ja kutsespetsialistide likviidsusprobleeme, nagu nende võlad finantseerimisasutustele, ei avaldaks turu likviidsusele negatiivset mõju. Eelkõige ei tohi sellised meetmed olla vastuolus avatud turumajanduse põhimõttega, mis on sätestatud Euroopa Liidu lepingu artiklis 3, kuna see võib takistada laenuvoogu, oluliselt mõjutada finantseerimisasutuste ja finantsturgude stabiilsust ning seega ka eurosüsteemi ülesannete täitmist.^[136]

Liikmesriigi õigusaktide sätted, millega määratakse pangatähtede emiteerimise ainuõigus liikmesriigi keskpangale, peavad pärast euro kasutuselevõttu tunnustama EKP nõukogu ainuõigust anda aluslepingu artikli 128 lõike 1 ja EKPSi põhikirja artikli 16^[137] alusel luba europangatähtede emiteerimiseks. Õigus europangatähti emiteerida kuulub EKP-le ja liikmesriikide keskpankadele. Kui euro võetakse kasutusele, tuleb liikmesriigi õigusaktide sätted, mis võimaldavad valitsusel avaldada mõju sellistes küsimustes nagu europangatähtede nimiväärtused, tootmine, maht ja ringlusest kõrvaldamine, samuti kas tunnistada kehtetuks või muuta neid selliselt, et nendes tunnustatakse EKP pädevust seoses europangatähtedega vastavalt aluslepingu ja EKPSi põhikirja sätetele. Olenemata müntidega seotud ülesannete jaotusest liikmesriigi valitsuse ja keskpanga vahel tuleb asjakohastes sätetes tunnustada EKP õigust kiita pärast euro kasutuselevõttu heaks euromüntide emissiooni maht. Liikmesriik ei tohi käsitleda ringluses olevat sularaha oma keskpanga võlana valitsusele, kuna see ei sobiks kokku ühisraha kontseptsiooniga ning oleks vastuolus eurosüsteemi õigusliku lõimumise nõuetega.^[138]

Seoses välisvaluutareservide haldamisega^[139] rikub aluslepingut iga selline euro kasutusele võtnud liikmesriik, kes ei kanna enda ametlikke välisvaluutareserve^[140] üle oma keskpanka. Samuti ei oleks aluslepingu artikli 127 lõike 2 kolmanda taandega kooskõlas kolmanda isiku – näiteks valitsuse või parlamendi – õigus mõjutada liikmesriigi keskpanga otsuseid ametlike välisvaluutareservide haldamise kohta. Peale selle peab liikmesriigi keskpank eraldama EKP-le välisvaluutareserve mahus, mis on võrdeline liikmesriigi osaga EKP märgitud kapitalis. Seega ei tohi olla mingeid juriidilisi takistusi, mis ei võimaldaks liikmesriigi keskpangal oma välisvaluutareservi osa EKP-le üle kanda.

Statistika puhul tuleb tähele panna, et ehkki EKPSi põhikirja artikli 34.1 alusel vastu võetud statistikaalased õigusaktid ei anna õigusi ega pane kohustusi liikmesriikidele, kes ei ole eurot kasutusele võtnud, kohaldatakse EKPSi põhikirja artiklit 5, mis käsitleb statistilise teabe kogumist, kõikide liikmesriikide suhtes, olenemata sellest, kas nad on euro kasutusele võtnud või mitte. Seega on liikmesriigid, mille rahaühik ei ole euro, kohustatud riigi tasandil kavandama ja võtma kõik meetmed, mida nad peavad sobivaks selleks, et koguda EKP statistikaaruandlusnõuete^[141] täitmiseks vajalikku statistilist teavet ning teha statistikavaldkonnas õigeaegseid ettevalmistusi, et saada liikmesriigiks, mille rahaühik on euro.^[142] Liikmesriigi õigusaktid, millega sätestatakse liikmesriigi keskpanga ja riikliku statistikaameti koostöö raamistik, peavad tagama liikmesriigi keskpanga sõltumatuse tema ülesannete täitmisel EKPSi statistikaraamistikus.^[143]

Finantssätted

EKPSi põhikirja finantssätted hõlmavad eeskirju raamatupidamise^[144], auditeerimise^[145], kapitali märkimise^[146], välisvaluutareservide ülekandmise^[147] ja emissioonitulu jaotamise kohta.^[148] Liikmesriigi keskpangal peab olema võimalik nendest sätetest tulenevaid kohustusi täita ning seetõttu tuleb kõik sellega vastuolus olevad sätted riigi õigusaktides kehtetuks tunnistada.^[149]

Vahetuskursipoliitika

Erandiga liikmesriigis võivad kehtida õigusaktid, milles on sätestatud, et asjaomase liikmesriigi vahetuskursipoliitika eest vastutab valitsus ja et liikmesriigi keskpangale on antud nõuandev ja/või täidesaatev funktsioon. Euro kasutuselevõtmise ajaks peavad sellised õigusaktid kajastama siiski seda, et vastutus euroala vahetuskursipoliitika eest on aluslepingu artiklite 138 ja 219 kohaselt läinud üle liidu tasandile.

Rahvusvaheline koostöö

Euro kasutuselevõtmiseks peavad liikmesriigi õigusaktid olema vastavuses EKPSi põhikirja artikliga 6.1, mille kohaselt otsustab EKP EKPSi esindatuse eurosüsteemile usaldatud ülesandeid hõlmavas rahvusvahelises koostöös. Liikmesriigi õigusaktides, mis lubavad riigi keskpangal osaleda rahvusvahelistes rahaasutustes, peab olema sätestatud, et selleks on vaja EKP heakskiitu (EKPSi põhikirja artikkel 6.2).

Muud sätted

Lisaks eespool käsitletud küsimustele on teatavate liikmesriikide õigusaktide sätteid vaja kohandada ka teistes valdkondades (nt arveldus- ja maksesüsteemid ning teabevahetus).

3 Kokkuvõte Bulgaaria kohta

2025. aasta aprillis oli Bulgaaria 12 kuu keskmine ÜTHI-inflatsioonimäär 2,7%, st pisut madalam kui hinnastabiilsuse kriteeriumi 2,8% kontrollväärtus. Lähikuudel peaks see määr järk-järgult kerkima, kajastades kaudsete maksude ja administratiivselt reguleeritavate hindade tõusu, aga ka pingeliste tööturutingimuste keskkonnas püsivat euroala hinnasurvet, mis tuleneb jõulisest, kuid aeglustuvast palgakasvust. Tõenäoliselt muutuvad järelejõudmisprotsessi käigus ka inflatsioonierinevused euroalaga võrreldes pikas perspektiivis positiivseks, sest Bulgaarias on SKP elaniku kohta ja hinnatase ikka veel märkimisväärselt madalamad kui euroalal. Ehkki selle järelejõudmisprotsessi tasakaalupõhised inflatsioonierinevused ei kipu olema väga suured, võivad need muutuda probleemiks, kui nendega kaasneb laenude maksumuse ja varade hindade ebajätkusuutlik areng, mida need süvendavad.

Nõukogu ei ole praegu teinud Bulgaaria suhtes otsust ülemäärase eelarvepuudujäägi olemasolu kohta. Bulgaaria valitsemissektori eelarvepuudujääk oli 2024. aastal 3,0% SKPst, st 3% kontrollvääruse juures, ja selle võla suhe SKPsse oli 24,1% ehk 60% kontrollväärtusest tunduvalt väiksem.

Bulgaaria leev osales ERM IIs kaheaastase vaatlusperioodi jooksul 20. maist 2023 kuni 19. maini 2025. Vaatlusperioodi jooksul ei esinenud leevi kõrvalekaldeid keskkursist. Kokkulepe ERM IIs osalemise kohta põhines mitmel poliitilisel kohustusel, mis Bulgaaria ametiasutused on võtnud. Kuigi Bulgaaria on täitnud peaaegu kõik oma ERM IIga ühinemise järgsed kohustused, on vaja teha veel edusamme, et kõrvaldada allesjäänud puudujäägid rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise valdkonnas. Täpsemalt julgustatakse Bulgaariat kiirendama jõupingutusi, et täita selle tegevuskava elemente, mille rahapesuvastane töökond võttis vastu pärast seda, kui Bulgaaria lisati 2023. aasta oktoobris rahapesuvastase töökonna nn halli nimekirja (jurisdiktsioonid, mille üle tehakse tõhustatud järelevalvet).

2024. aasta maist 2025. aasta aprillini väldanud vaatlusperioodil olid Bulgaaria pikaajalised intressimäärad keskmiselt 3,9% ja seega madalamad kui intressimäära lähenemiskriteeriumi 5,1% kontrollväärtus. Bulgaaria pikaajaliste intressimäärade ja euroala (SKPga kaalutud) intressimäärade vahe ei muutunud ja oli vaatlusperioodi lõpus 0,9 protsendipunkti. Bulgaaria kapitaliturud on väiksemad ja palju vähem arenenud kui euroala turud.

Bulgaaria õigusaktid on kooskõlas aluslepingu ja põhikirjaga, nagu on nõutud aluslepingu artiklis 131.